21. apr 2010

Sūzhōu hé



Tänane õhtu oli nagu filmis. Pärast pingelist tööpäeva läksime Suzhou jõe äärde jalutama. Palav õhtupoolik kiskus tasapisi vihmaseks. Nagu ikka lämbe ilmaga juhtub. Pitsa kallis restos, kohvi kallim kui pitsa. Ei ostnud loomulikult. Vahepeal oli hakanud sadama klassikalist filmivihma. Äike ja kõik olid omal kohal, tänav säramas vihmas, autolaternad välkumas, vihmavarjud, daam vihmas...

Tema ilmselt ei nautinud seda. Mulle aga ilmastik meeldib. Vihmavarjud, vihm, meie.

Metroojaamas film jätkus. Perroonid vastakuti, meie teine teisel pool rööpaid. Mina tagasi tööle, tema koju. Nii need rongid siis tulidki. Samal ajal... ning ma enam ei näinud teda. Just nagu filmis kusagil Pariisis või NYKis. Siinsamas koduses Šanghais. Põhja-Raudteejaama metroopeatuses. Ja siis see tüdruk, kes jäi järgmises peatuses teisele poole sulguvaid uksi. No contact, vaid pilk läbi ukseklaasi. Süüdimatu, karistamatu.


1. apr 2010

Buda mägi


Tööreis

Ühepäevane tööreis Guǎngzhōu hiigellinna külje alla seesinatsesse Koolhaasi poolt kuulsaks kirjutatud Pärlijõe deltasse. Kahetunnine lennureis hommikul, lisaks 1 tund bussisõitu. Õhtul jälle kõik sama teed tagasi. Vahepeal üks kasin kohtumine hiina keeles ja rohkelt vaba aega. Eesmärgiks Fóshān, linn mille elanike arv kõlab uhkelt - 5,4 miljonit (2000. a andmed). Linnas endas elab pealt 1 miljon elanikku, ülejäänu on haldusala. Muljetavaldav sellegi poolest. Linn areneb sihiga kasvada kokku naabruses asuva hoogellinna Guǎngzhōuga (tuntud kui Kanton, 10 milj el metrop).

Fóshān (佛山) kõlaks tõlkes 'Buda mägi'. Hoolimata paljulubavast nimest on see esimesel kohtumisel just selline linn, mille kohta mõtled, et siia ei tule enam kunagi tagasi. Bussijaama juures võtab meid vastu taksopeatus haisva jõega. Peatus, kust on võimatu taksot saada. Võib ju olla, et see kaunis jõgi polegi linna kloaak, lihtsalt kõrvalasuv tofuvabrik on kogemata oma heitmed jõkke lasknud. Võib-olla. Kui mingil hetkel tundubki takso aknast vaadates, et tegemist on mõnusate, Euroopa kombel tihedalt majadega ja korralikult ritta seatud puudega ümbritsetud tänavatega, siis taksost väljudes võtab meid vastu kõrvulukustav ja hingemattev liiklus. Metrooehitus on algusjärgus ning suure Guǎngzhōuga   kokku kasvamise tuhinas kodanikud liiguvad linnas ringi mootorratastega, mitte akudel liikuvate vaiksete jalgratastega, nagu šanghailased. Tulemuseks on lärm ja gaasidest paks õhk. Merd ju läheduses pole ja linnaruum on tihe. Linn nagu õudusunenägu.

Meie projektijuht Zhāng Yù, Hiina paremaid inimhingede insenere, toob mureilma päikesekiire. Minu soovil nõustub ta, et pärast ülipõnevat hiinakeelset ärikohtumist läheme vaatame üle linna ainsa klassikalise vaatamisväärsuse - esivanemate (taousu) templi. Sealt püüab ZY meid viia ühte kohaliku söögikohta, mida aga ei tule ega tule. Keskkond läheb aina tihedamaks ja mürarikkamaks. Siin tulebki pähe mõte, et siia ei tule ma enam kunagi tagasi. Äkki keerame vaiksele kõrvaltänavale ja kõik muutub - keskkond emotsioon, helitaust.
Village in Foshan by KirHolder.

Majad on kuni 6-korruselised, nauditavas 1960. aastate stiilis. Mida edasi, seda tihedamaks ruum läheb. Neil tänavatel enam autoga läbi ei mahu. Tänavate rägastik tiheneb Kowlooni vanalinna tasemeni, siis hõreneb ootamatult taas valgustatud tihedaks 1960. aastate järelmodernismiks. Poleks tänavad ja majad nii räpased, võiks öelda, et see võiks olla unistuste linnaosa. Selline pööre paari tunni jooksul. Võiks küll tagasi tulla. Lahe.

Vaata ala lennuvaadet, või siis 3-mõõtmelist kaarti. 3d kaardil majadele klikates saab vaadata ka nende fotot!



Fóshāni uue linnasüdame projekt kujutab endast 1,4 x 2 km ala kolme kavandatava metroojaama vahel. Ala on tihedalt täis kuni kuuekorruselisi hooneid ja töötavat keskkonda. Üllatus küll, aga arvestama peab vaid kolme uusima hoonega neist. Sajad vanemad aga, kanalid ja puha - väärtusetu. ZY vaatab arusaamausega otsa, kui julgen arvata, et mõne vanema maja võiks säilitada. Ahjaa, we can preserve the footprint! Šanghai turistidele rekonstrueeritud Xīntiāndì juhtum on siinmail ikka veel haruldane erand.

Rääkisime hommikul pikalt ZYga Lõuna Hiinat hõlmavale Lǐngnáni piirkonnale (岭南) iseloomulikust majatüübist ja Kagu-Hiina erilisest arhitektuurist. Arhitektuurist, mida seal tänapäevani laialt (paraku ka tuimalt) järgitakse. Teemasse süvenedes leidsin sellise uudise, tüüpilise praegusaja Hiinale.

Mille üle kodanik pildil rõõmustab?


Aga loomulikult selle üle, et tema sai esimesena kätte kompensatsiooni. Tema Lõuna-Hiinale iseloomuliku Lǐngnán-arhitektuuriga kodupiirkond, räämas ja kole, läheb lõpuks ometi lammutamisele ja tema oli esimene, kes sai valitsuselt kätte kompensatsiooni. Siin on Google'i tõlge artiklist, milles leevendatakse kodanike hirmu, et valitsuse lubatud valuraha jääb saamata. All aga näeme seda kodu, millest nii avala naeratuse saatel lahkutakse:


Tegelikult pole kodaniku rõõmu raske mõista. Kaugel siis on see aeg, kui Lasnamäe korter oli meie vanematele kättesaamatuks unustuseks? Kanalisatsiooni, kütet-jahutust, mingeid mugavusi ju vanalinnas pole. Nende probleemide vastu aitab hiinlaste arvates vaid lammutamine. Nii vähe, kui selliseid piirkondi üldse alles enam on. Äärmisel juhul ehitatakse siia midagi sarnast asemele - kuna see aga on linna üldise elamistihedusega võrreldes väga hõre, oleks uus piirkond väga kallis. Sinna need mõnusad vanalinnad siin kaovad.

Uksesõprade veerg. Qingi dünastia aegne Lõuna-Hiina elamu tüüpiline võreuks, kaasaegsete turvavõrede eelkäija. Insenerteadus missugune.