Siin teile vestlus Postimehe ajakirjaniku Raigo Neudorfiga, mille alusel valmis
see artikkel.
Here's an extended version of the conversation between us and journalist Raigo Neudorf, who wrote this article-interview about us. Sorry guys, the translation is just in rough broken English made with the help of my best friend Google.
Töö? Meie saime Hollandis õppinud tuttava kaudu pakkumise ühelt noortele töövõimaluste loomisega tegelevalt organisatsioonilt
Fanfan Studio. Tegelikult täiesti juhuslikult, haarasime võimalusest kinni... Kuna toonane avaliku sektori töökoht enam piisavat väljakutset ei pakkunud, erasektor oli aga Eestis parajasti oma sügavaimas põhjas, oli see tegelikult õigel hetkel õige pakkumine. Aasta esimeses pooles töötasime Merjega koos ühe Lõuna-Kalifornia ühe suurema kontserni WWCOT Šanghai harus, kus tuli tegeleda enamasti väga suurte projektidega. Esimeseks tööks oli Hiina Sise-Mongoolias asuva Hulunbuiri linna uus keskus - 2x2 km ala, millel peaaegu millegi olemasolevaga ei pidanud arvestama. Asemele tulevad kõrgelamud, kultuuriasutused, ärid, bürood, luksusvillad, loomulikult ka keskne järv (vesi on hiina filosoofias olulisel kohal). Olemasolevaga mitte arvestamine on üks läbivaid võtmemõisteid. Hiinas pole vahet, kas planeeritav ala asub Sise-Mongoolias, Pekingis või Šanghais. Kas lõhutakse kolonisti või koloniseeritava pärandit. Oma mineviku arhitektuuripärandisse suhtub hiinlane praegu, nagu meie haritum osa 1960. aastatel. Meite 1993. aasta Kyōto deklaratsiooniga vormitud mõtlemisele on seda valus vaadata, aga selle riigi kodanikud peavad ise sellise mõtlemiseni jõudma. Väljastpoolt õpetama, veel vähem aga näägutama tulemisel pole palju vilja. Tuleb teha oma tööd ja teha seda nii hästi, kui suudad.
Järgmised tööd on olnud uued u 200 000 elanikuga linnad/linnaosad nii Šanghai, kui ka Macau lähedusse või siis uus häguselt kirjeldatud tehnoloogialinnak linnas endas, kusjuures keskel tuleb säilitada kultuurirevolutsiooni ajal endalt elu võtnud tuntud kunstiteadlase kodu. Põnev, mis?
Minu praegune töökoht on Saksa taustaga firma
GPT, Merje aga läheb peagi tööle Philip Johnsoni firmast välja kasvanud kontserni kohalikku harusse. Arhitektuurieksport käib tegelikult juba täie hooga.
The job? We got the offer through an acquaintance in the Netherlands from an organisation called Fanfan Studio, involved in creating employment opportunities for young people. In fact, we got it quite by chance, took it ... That time our public sector jobs did not offer a sufficient challenge, the private sector was, however, in its deepest decline in Estonia. It was really a good offer at right time. At first me together with Merje worked in a branch of one of the biggest architecture offices of LA, called WWCOT . The projects were often very large. Our first job was in China's Inner Mongolia - a new city centre for Hulunbuir - a 2x2 km area. Some very small homes existed on the plot, but we had to take it as a virgin plot. New high-rises, cultural institutions, business, offices, luxury villas, of course, a central lake (water is important in Chinese urban thinking). Non-consideration of existing structures is something that characterizes most of the projects here, no difference whether the planned site is located in Inner Mongolia, Beijing or Shanghai, heritage or not. Chinese attitude towards architectural heritage could be compared to ours in 1960ies. For us, shaped by the Kyoto Declaration 1993 it is sad to watch, but the citizens of this country must themselves come to that level. Outsiders don't have too much to say in this matter. They just do their job and do it as best as they can.
The following projects have been new cities / neighbourhoods with population of around 200 000 in Shanghai, as well as one close to Macau. One of these was a high-tech campus, in the middle of which one has to preserve a once home of a well-known art critic, a person who had been drawn to suicide during the Cultural Revolution. Exciting, huh?
My current job is in a German-founded company GPT, Merje will join Shanghai branch of a corporation founded by Philip Johnson. Western companies have long been exporting their architecture to China.
Igav? Väljakutsete puudumist ei tule küll karta. Kasvõi näiteks kiiruse osas. Kiiresti tuleb välja pakkuda ideid ja lahendusi, kuidas korraldada tuhandete inimeste elusid. Olukorrad, kus Eestis võtaks mõtlemisaega kuu-kaks, tuleb siin lahendada pahatihti nädalatega. Vastutus on suur, kuid üldine suhtumine ja tulemused on pinnapealsed ja mängulised. Kvaliteet on kehva nii ehituses kui ka projekteerimise kõikides staadiumites. Kurvemaks näiteks on betoonarhitektuuri maestro Tadao Ando kavandatud õppehoone Šanghais, mis on lõpuks lihtsalt betoonilaadse värviga üle värvitud. Isegi nii tuntud betoonimeister ei suutnud Hiinas vajalikku kvaliteeti tagada. Kui vaja, võid saada terve raamatu kurtmist, kui raske siin töötada on, kuid seda teadsime me ju pisut ette. Ning see pole üldse peamine.
Boooring? One can not pretend the job lacks challenges. For example the speed. Urgently new ideas and solutions have to be provided, how to organize the lives of thousands of people. Situations in which in Estonia a two-month research period would be essential, we have to have results within weeks. Responsibility is big, but general attitude and the results often superficial and playful. The quality is quite poor in all stages of design and construction. A sad example is the concrete building designed by maestro Tadao Ando, that has finally been just painted to look like concrete. Even so well-known champion of concrete architecture could not guarantee necessary quality in China. If you want, you can get a whole book lamentations about how hard it is to work here, but we knew it for a bit before.
Siinne elu on väljakutse igal sammul. Hiina kiire areng teeb ta ülipõnevaks ja ootamatuks. Kui Šanghai keskus on hakanud settima ja ei muutu enam nii kiirelt, siis mõned piirkonnad linnakeskusest väljaspool võivad muutuda mõne kuuga tundmatuseni. Näiteks meie elukoht Šanghai südalinnas. Akna taga on nii päeval kui ka öösel ehitusplatsilt tulev müra. Ehitatakse mitte hoonete vaid kvartalite kaupa.
Life here is a challenge at every turn. China's rapid development makes it super-interesting and surprising. As now the centre of Shanghai has begun to settle and will not change so quickly any more, some areas outside the city-centre can turn unrecognisable in a few months. For example, our home in the heart of Shanghai. Outside our window buildings goes on day and night. One morning our nice neighbouring house, last one of the once famed Wujiang Lu food-streed just was not there.
Mis Hiinas toimub? Praegune olukord on kuidagi tuttav meie 2000. aastate algusega. Meeletu ehitus, valimata kohta ja mastaapi. Ei taha küll majanduskauge inimesena kasutada sõna mull, aga sinnapoole tundub asi suunduvat. Ka kohalik ingliskeelne meedia raporteerib valitsuse püüetest ehitusturgu rahustada, kuid palju see õnnestub olukorras, kus isegi kolkalinnad teevad Pekingi mastaabis arendusi? Vihjan siin Hulunbuiri linnasüdame võistluse tulemustele. Esimesed kohaliku valitsuse huupi arendatud pooleldi valmis linnad pidid Sise-Mongoolias juba tühjalt seisma. Samas, Hiina mastaape arvestades võib minusugune maakas (mis linn see alla 400 tuh Tallinn siis ikka on?) ka vabalt mööda panna. Olukord on siin teine, ka majandussüsteem hoopis teine. Riigi roll on majanduses jätkuvalt suur, samuti ka hiinlaste usk, et valitsus ei lase riiki kraavi.
What's going on in China? Current situation is somehow similar to our 2000s. Hilarious building speed, not considering the time or scale. Although one would like to avoid saying 'bubble', that's what it really looks like.. Local English language media reports about the government's attempts to calm the market, how much can they succeed in a situation where even provincial capitals make Beijing-scale plans? Talking again about Hulunbuir city urban centre contest results. The first local government run semi-finished ghost-cities in Inner Mongolia are already there, deserted. However, given the scale of China, a country-boy like can me can of course easily be mistaken. The situation here is sooo much different. Government's role in the economy is still very strong, as well as the Chinese people's belief in that the government will not allow the bubble to burst.
Linnastumise potentsiaal on Hiinal tohutu. Maaelanike osakaal on jätkuvalt linnaelanikest suurem, samas näitab ju ühiskonna areng kõikjal, et selline osakaal ei säili. Mida see kaasa toob, ei tea vist keegi. Mingit laadi ökokatastroofi kindlasti. Kui Šanghai on suutnud EXPOst ja avanemisest võtta maksimumi, seda ka parema linnaruumi ja ühistranspordi alal, siis on olukord ikkagi nutune. EXPO lõppemisega Šanghai linna naasnud sudu oli väidetavalt kõige hullem seniolnust. Mis toimub aga teistes linnades, kus pole meretuult, suhteliselt moodsat ühistransporti ja EXPOt, ei taha mõeldagi. See põgus kokkupuude mis mul isiklikult oli lõunapoolse arengumootori Guǎngzhōu eeslinna Fóshāniga, oli igatahes õõvastav. Transpordimüra, saastest paks õhk, iidsed bussid... Ja selliseid linnasid on siin kümneid, et mitte öelda sadu.
Chinese urbanization has enormous potential. The number of rural residents is still a lot bigger than that of urban residents, while the development everywhere shows, that this proportion is soon to be reversed. There is no going back. What could be the results, I guess nobody can know. One is sure, current ecological disaster will exelerate, even if something is going to be done. While Shanghai has taken the best of the EXPO and the opening of markets, creating better urban space and public areas, the situation is still far from a good. After EXPO was over, the city has been experiencing worst smogs of the ones seen. What is going on in other cities, where there is no breeze from the the sea, with ancient underdeveloped public transport, one wouldn't like to think about that. My own brief contact with Foshan, the southern suburb of Guangzhou, was all but hopeful. Noise of traffic, air-pollution, ancient buses on the streets... And those cities we can see in dozens, if not hundreds.
Mõjud? Hiinlased armastavad kõike kopeerida, on see siis brändikaup või arhitektuur. Nagu igal pool, on ka siin kliente igasuguseid. Maailmatasemel moodsat arhitektuuri kohtab enamasti suurimate ja tähtsamate hoonete juures, korterelamud jm tavaline lahendatakse pahatihti lasnamäeliku tuimuse või siin väga armastet vahemerestiilse tüüpprojektiga. Euroopa kaasaegsed planeeringuvõtted on suuremalt jaolt jäänud võõraks. Planeeringutes näeb tihti Ameerika 90. aastate mittetöötavaid monofunktsionaalseid kvartaleid.
Our impact? The Chinese love to copy everything, be it famous brand stuff or architecture. As everywhere, there are still different kinds of customers. World-class modern architecture can occasionally be seen with largest and most important buildings. Apartment-buildings are often still designed with usual Soviet-era monotony or in a style they here call European or Mediterranean. European modern planning techniques have largely remained distant. Plannings often follow America's 1980ies monofunctional gated community scheme.
Heaks erandiks on siin Šanghai. Minu jaoks on põnevaim see, kuidas on lahendatud kesklinna läbivate maanteede küsimus. Keset linnasüdant asub kuni viiekorruseline spagetti-ristmik, millest lähevad nelja suunda kahetasandilised maanteed. Ideeliselt väga ebainimlik nähtus kesklinna jaoks. Hiinlased on aga küsimusele lähenenud otsustavalt. Suure ristmiku lähiümbrusest on elamud lammutatud ning selle ümber
prantsuse maastikuarhitektide projekti järgi kujundatud paradiisiaiad - rahulikud oaasid, kus inimesed saavad veesilmade ääres asuvates metrsatukkades võimlemas käia või niisama lõõgastuda. Pargid on mõnusad, tihedad ja labürintlikud. Tegelikult juba paarikümne meetri kaugusel üles tõstetud maanteest on tunne, et viibid hoopis linnast väljas. Linn on tihe, rahvast palju. Siin võib seda omale lubada.
As for planning in city centre, Shanghai is a good exception. For me, it is exciting, how they have solved the issue of city centre highways. In the city's heart is located a more than five-storey spaghetti junction, from which four two-storey highways lead to four cardinal directions. Slicing the city? Conceptually a very inhumane phenomenon for the downtown. The Chinese, however, have approached the question in a different way . Residential buildings near the intersection were demolished and the area re-designed by French landscape architects into gardens of paradise - places of meditation, where people can walk by water, just relax or exercise. The parks are nice, densely planted and labyrinthine. In fact, the elevated highway is always no more than some tens of meters, but the feeling is totally different and relaxed. The bubbling city is still close with its hordes of charming people and density.
Aeg? Kauaks siia jääda, sõltub eesmärgist. Mõistlik oleks siin veeta vähemalt paar aastat. Töö on intensiivne, vastutus suur ja konkurents tihe. Paljud lääne arhitektid-arhitektuuriüliõpilased käivad siin ka lihtsalt paarikuulisel praktikal ning lahkuvad šokiga. Samas paari aastaga võib õppida siin mõistlikult majandama ja siis on juba palju enam uksi valla.
For how long? How long to stay here, depends on the goal you set. It would be reasonable to spend here at least a couple of years. The work is intense, competitive and involves high responsibility. Many Western architects and architecture students come here for internship and leave taking with them the first shock. However, in a few years one can learn to cope with the peculiarities of this planet China and then many more doors open themselves.
