16. apr 2013

Kolonialismist minus eneses

Some thoughts about expats in Shanghai and our attitude towards the Chinese people and their habits. On these moments, when we again, probably 100th or something time, start complaining about all those cons of living in China, I like to compare China to the lovely pine grove around my home sweet home in Estonia: it is so cozy when you look at it from out of my window, but going there barefoot, you at once learn to hate it. Like the ground around my home, China needs a special way to walk on. Only then one can fully adorn it. If you don't, you will stay a bitter 19th century colonist, teaching locals "culture and good manners". Locals, the manners and culture of whose are way older than yours. But what is the way? That is what I myself would like to know. In return I can teach, how to walk barefoot under pine trees.



Üks mõtisklus Hiinas elamise ja olemise teemal.

Hiinas elades häirivad mind aeg-ajalt väga mõned siinse elu tahud. Paljud neist oleks nagu kasvatusvead – kurgu puhtaks „kraaksumine” avalikus kohas, sellele järgnev maha sülitamine? Või siiski prügikasti, mitte maha? Suitsetamine siseruumides? Liikluskultuur? Vastik ... Need oleks nagu Hiina kõige olulisemateks aspektideks, varjutades kõik muu. Neil teemadel kurtmine on kohati meie, siinsete välismaalaste vahel rahvusspordiks kujunenud.

Võiks öelda, et see kauge ja meie omast nii palju vanem maa on tegelikult nagu MÄNNIMETS – kaugelt ilus kaeda – puud, päike, udused vaated jne. Piisab aga vaid sellesse hurmavasse metsa PALJAJALU ettevaatamatult sisse põigata, kui kogu ilu hetkega otsa saab. Käbid, sipelgad, kuratlikult valus... Männisalu võib ju teoorias tore olla, aga see toredus ei jõua meieni, kui me õigesti astuma ei õpi - päkk ees, näiteks – või kui me midagi jalga ei pane. Tõsi või mis?

Kuidas astuda Hiinas nii, et „käbid” ei torgiks, see on siin kohanemise üks olulisemaid võtmeküsimusi. Kuid vastus pole lihtne tulema. Paksust nahast, mis paratamatult selga kasvab, ei piisa, sest ikka leiab näiteks juhuslik suitsetaja just selle hetke, mil sa oled oma kookonist välja õhku hingama tulnud ning laseb oma „kurgu sügavused” lartsatusega otse sinu hinge.

Niikaua olemegi me, välismaalased, siin Hiinas ikka ühed kolonistid. Sada aastat hiljem, aga ikkagi vaimselt kolonistid. Tuleme siia, kaugele maale ja asume, õhukesed „siidisokid jalas, kohalikke õpetama. Kuidas teisiti? Mina vastust sellele küsimusele veel ei tea, ka nüüd pea kolm aastat siin elanuna. Suvel Nõmmele jõudes võtan ikkagi jalad paljaks. Mitte et keegi oleks usinalt käbisid vahepeal korjama hakanud ja ka mesilased on mu koduõue võililledel alati ootevalmis.

Meenub veel lugu Neenetsimaal kohatud sisserändajast, kes rääkis, kuidas nemad vaimustunult arbuusisabas seisid, samal ajal kui „rumalad ja harimatud” neenetsid vaatasid – vaat kus tohmanid, ostavad rohelisi marju. Oleme neid kultuuritoojaid ju Eestiski kohanud. Seda ligu mulle rääkinud inimese jaoks oli see nende kultuurilise üleoleku näitajaks. Samas, ega igaüks pea ju arbuuse sööma, et olla kultuurne?

Tegelikult on ju hiinlased ühed ütlemata toredad inimesed. Kõik need võimatult häbelikud inimesed, kes elus võib-olla esimest korda võõramaalast nähes, näpp pikalt ees, wàiguórén (välismaalane) hüüavad. Mäletate küll, mis oli meie esimene reaktsioon, kui lastena Antsla vahel elu esimest elusat aafriklast nägime? „N ... !

Tagasiteel Daishani saarelt, algselt 2011. a.