Kolonialismist minus eneses

Some thoughts about expats in Shanghai and our attitude towards the Chinese people and their habits. On these moments, when we again, probably 100th or something time, start complaining about all those cons of living in China, I like to compare China to the lovely pine grove around my home sweet home in Estonia: it is so cozy when you look at it from out of my window, but going there barefoot, you at once learn to hate it. Like the ground around my home, China needs a special way to walk on. Only then one can fully adorn it. If you don't, you will stay a bitter 19th century colonist, teaching locals "culture and good manners". Locals, the manners and culture of whose are way older than yours. But what is the way? That is what I myself would like to know. In return I can teach, how to walk barefoot under pine trees.



Üks mõtisklus Hiinas elamise ja olemise teemal.

Hiinas elades häirivad mind aeg-ajalt väga mõned siinse elu tahud. Paljud neist oleks nagu kasvatusvead – kurgu puhtaks „kraaksumine” avalikus kohas, sellele järgnev maha sülitamine? Või siiski prügikasti, mitte maha? Suitsetamine siseruumides? Liikluskultuur? Vastik ... Need oleks nagu Hiina kõige olulisemateks aspektideks, varjutades kõik muu. Neil teemadel kurtmine on kohati meie, siinsete välismaalaste vahel rahvusspordiks kujunenud.

Võiks öelda, et see kauge ja meie omast nii palju vanem maa on tegelikult nagu MÄNNIMETS – kaugelt ilus kaeda – puud, päike, udused vaated jne. Piisab aga vaid sellesse hurmavasse metsa PALJAJALU ettevaatamatult sisse põigata, kui kogu ilu hetkega otsa saab. Käbid, sipelgad, kuratlikult valus... Männisalu võib ju teoorias tore olla, aga see toredus ei jõua meieni, kui me õigesti astuma ei õpi - päkk ees, näiteks – või kui me midagi jalga ei pane. Tõsi või mis?

Kuidas astuda Hiinas nii, et „käbid” ei torgiks, see on siin kohanemise üks olulisemaid võtmeküsimusi. Kuid vastus pole lihtne tulema. Paksust nahast, mis paratamatult selga kasvab, ei piisa, sest ikka leiab näiteks juhuslik suitsetaja just selle hetke, mil sa oled oma kookonist välja õhku hingama tulnud ning laseb oma „kurgu sügavused” lartsatusega otse sinu hinge.

Niikaua olemegi me, välismaalased, siin Hiinas ikka ühed kolonistid. Sada aastat hiljem, aga ikkagi vaimselt kolonistid. Tuleme siia, kaugele maale ja asume, õhukesed „siidisokid” jalas, kohalikke õpetama. Kuidas teisiti? Mina vastust sellele küsimusele veel ei tea, ka nüüd pea kolm aastat siin elanuna. Suvel Nõmmele jõudes võtan ikkagi jalad paljaks. Mitte et keegi oleks usinalt käbisid vahepeal korjama hakanud ja ka mesilased on mu koduõue võililledel alati ootevalmis.

Meenub veel lugu Neenetsimaal kohatud sisserändajast, kes rääkis, kuidas nemad vaimustunult arbuusisabas seisid, samal ajal kui „rumalad ja harimatud” neenetsid vaatasid – vaat kus tohmanid, ostavad rohelisi marju. Oleme neid kultuuritoojaid ju Eestiski kohanud. Seda ligu mulle rääkinud inimese jaoks oli see nende kultuurilise üleoleku näitajaks. Samas, ega igaüks pea ju arbuuse sööma, et olla kultuurne?

Tegelikult on ju hiinlased ühed ütlemata toredad inimesed. Kõik need võimatult häbelikud inimesed, kes elus võib-olla esimest korda võõramaalast nähes, näpp pikalt ees, wàiguórén (välismaalane) hüüavad. Mäletate küll, mis oli meie esimene reaktsioon, kui lastena Antsla vahel elu esimest elusat aafriklast nägime? „N ... ! ”

Tagasiteel Daishani saarelt, algselt 2011. a.

Vestlusi Shanghais

Jin mao tornis
Liftis, teel 54. korruselt alla

Ah, yes! We also made the mistake. Wrong elevator. This tower is like a trap.' You are caught on floor 54 and you are not let out.

You are working here? My husband too, for one month only. One is enough!

Lucky people. Maybe I have to work here forever! I don't like my current job.

Nothing lasts forever, young man, nothing!

I hope so.

Väga lohutav. Aitäh tundmatu Buckinghamshire'ist, Londoni lähistelt. Väga lohutav on teada, et praegune ei kesta igavesti.


Lost In Translation
Praegu oli selline vestlus.

When we go?

> Tomorrow.
That means?

> They go tomorrow.
But we?

> Tomorrow.
Tomorrow is Saturday.

> Yes, we go Saturday.
So I go on Saturday?

> No, we go Sunday.

AIAAAAA!!!!! Kaua võib nii?


Culture Gap
Poes. Seisan sabas. Müüja aevastab, paneb käe suu ette. Kultuurne inimene, mõtlen. Müüja aevastab uuesti, paneb teise käe suu ette. Panen sushi tagasi riiulisse.

Varrukas, mitte käsi, kallike. See on ka minu jaoks uus asi, mida õppida, muide!

Udumäe

Foto: xt6nisx, Flickr

Udul on Hiinas oma eriline koht. Niiske kliima tõttu on uduta päevi harva. Ka Hiina traditsioonilise maastikumaali üheks eriliseks jooneks on udu, mis jagab pildi kihtideks. Hiina-Jaapani sõja ajal 1936-1945 oli riigi ajutiseks pealinnaks Chóngqìng - linn, mida paks udu katab keskmiselt 100 päeva aastas. Looduslikult sageli esinev udu tegi linna ründamise raskeks ning vallutamata see jaapanlastel jäigi. Tänapäeval lisab oma vürtsi sellele nähtusele sudu.
Udust on sündinud kaks lummavat fotoseeriat, mille jagamine on selle sissekande peamiseks eesmärgiks. Neist esimene, Nadav Kanderi oma, on ilmselt üks mõjusamaid fotonäitusi mida olen Šanghais näinud. Kõik need ja palju enamgi nendest Yangtse lummutistest on ka veebis üleval. Kanderi udufotodes pole kunstilist liialdust. Yangtse äärsed linnad ongi sellised. Pea iga päev. Chóngqìng, kuhu mina sattusin, oli just selline, udusse mattunud, majad ja hiiglaslikud sillad välja sööstmas udulaamade vahelt. 

• NADAV KANDER. Yangtse, The Long River (Works>Yangtse, The Long River)
• FERIT KUYAS. City of Ambition (Chongqing)

Jumal on detailides

Archdailys meenutati äsja Miguel Fisaci fenomenaalset "Madriidi pagoodi":

Sellega seoses tuli meelde ülikooli ajal loetud The Economisti artikkel, kus üsnagi põnevalt arutleti teemal, miks  Kyōto Idatempli Tō-ji (東寺) pagood, mille kõrgus ulatub 18-korruselise kaasaegse maja kõrguseni, jätkuvalt püsti seisab, samas kui ümbritsev on maaavärinate tõttu olnud korduvalt rusudes.

Kyoto. An Engineering Mystery: Why pagodas don’t fall down. The Economist 18.12.1997

Economisti veebilehelt on kaduma läinud pagoodi lõige:

Artikli kokkuvõtteks. Sagedaste maavärinate jm loodusõnnetuste tõttu hakati Jaapani tsiviilehituses 31meetrist kõrgemaid hooneid ehitama alles suhteliselt hiljuti. Samas on kõrgemaidki pagoode ehitatud Jaapanis juba ligi 1000 aastat. Kirjasaatja jõuab põneva arutluse (soovitan kindlasti lugeda) tulemusel järeldusele, et iidse pagoodi püsivus seisab kolmel sambal: laiade räästaste inerts, korrustele jäetud vabadus liikuda lõdvalt üksteise suhtes ja liikumise energiat neutraliseeriv keskne shinbashira (心柱) sammas.

Hiina ja Jaapani pagoodid on üldjoontes pärit samast juurikast, kuid läinud hiljem suhteliselt oma teed. Kuivõrd erinevat, ütlevad juba pinnalisel vaatlusel pildid: Hiina pagood / Jaapani pagood. Miks ei näi eelnev arutlus laienevat hoopis jässakamale Hiina pagoodile?  Ka siin ei ole maavärinad just harvad.

Jaapani arheoloogid on leidnud tõendeid maasse löödud rituaalseist püstsambaist juba Jōmoni [džoomon] ajastust. Ehk ühendati hiljem, budismi saabumisel,  Indiast üle Hiina saabunud stuupa ja Jaapani oma samba-sümbolism, saades nii tulemuseks Jaapani pagoodi? Seega võiks shinbashira olla samavõrd nii religioosne objekt, kui ka looduse purustavate jõudude füüsiline tasakaalustaja. Jumal peitubki ju detailides, lõpetab nimetu kirjasaatja Kyōtost.

Bǎoqìngsì kloostri müramaailm

A short amateur field recording from Bǎoqìngsì‎, a now suburban Buddhist monastery in Ningbo. Like our friend Martin Heck has said, the biggest cultural shock we get in China, we get through ears.  The monastery's soundscape resembles, if anything, a shamanist ritual from Siberia.

Bǎoqìngsì‎ klooster (宝庆寺), Ningbo. xt6nisx, Flickr.

Bǎoqìngsì‎ budistlik klooster, mis asus kunagi Ningbo linna lähedal keset põldusid ja kanaleid, on nüüd ootamatult sattunud uusarenduse epitsentrisse. Kloostris käies oli ehk sarnane tunne, kui kunagi 1980. aastatel, kui käisime Lasnamäe-sugulastel külas ja nende väikese kodu aknast paistis silmapiiril langoljeeridena lähenemas uus Lasnamäe. Bǎoqìngsì‎ siseelu aga ümbritsev ei tundu olevat häirinud. Kloostri iseloomulik heliruum näib veel pärinevat ehk kusagilt ürgsest šamaanirituaalist

Nagu meie hea sõber disainer Martin Heck on tabavalt öelnud, jõuab kõige suurem kultuurišokk meieni Hiinas läbi kõrvade. Seekord siis midagi kõrvadele.Vabandan ette lindistuse amatöörliku kvaliteedi pärast. Edimäne vas'k om õks ummamuudu...

-

-

Tekstuurinäide Bǎoqìngsì‎st. xt6nisx, Flickr.

Optimismus Maximus

  The article describes the author's nostalgic trip to Kowloon, the epicentre of his master thesis. The article contains photographs documenting some of the features of Kowloon cityscape. As a reference material, author's master thesis could be used. Author uses his current viewpoint of a foreign architect working in Shanghai, comparing his experience of these two Chinese cities.

Ühel hetkel avastan trammi vahekäigus seistes, et mu selja taga on trobikond segaduses inimesi. Mida küll teha, mõtlevad nad. Tagauksest minnakse peale, eestuksest välja. Kord on paigas. Siin aga seisab üks mandrilt tulnud mats keset teed... mida küll teha? Tõugata ei sünni, aga paluda ... miks peaks? Kas inimesel enesel siis nii palju mõistust pole?

Reis Kowlooni oli minu jaoks tegelikult palverännaku mõõtu. Magistritöö kirjutamise ajast on mul see unistus olnud, kuigi olen kogu aeg teadnud, et mu töö objekti seal linnas enam alles pole. Pole olnud juba tükk aega enne magistritöö kirjutamisele asumistki. Mäletame küll, kuidas Hardi Tiidus läks Rooma. Midagi sellist.

Ülicool

Hongkong ja sellesse kuuluv Kowloon on nagu Hiina oma välismaa. See kuulub küll vormiliselt rahva vabariiki, aga seal on kõik teistmoodi. Ülalkirjeldatud mats Hennessy Doul Hongkongis olin mina. Siinmail inimesed ei tõukle, ei sülita maha (ega ka prügikasti) ... ja nendega saab koolis õpitud keeltes suhelda. Kõik toimib kuidagi sujuvalt, reeglitest peetakse kinni, siegi sõnavabadust on märgata. Ei tea, kas nõukogude Baltikumiga annab võrrelda, aga sellise rööpjoone võiks ju prooviks tõmmata. Kodus käimise tundest on vaid sõbrad puudu.

Erimajanduspiirkonna linnad ei ole ka linnadena Hiinale tüüpsed. Kui Hiinas on peamiseks planeerijaks võim, siis siin on selleks eraomand. Nagu meil koduski. Kuna mandril planeeritakse, lammutatakse ja ehitatakse suurte maalahmakate kaupa ka kesklinnades, siis on tulemus sageli hõre ja täis surnud kohti. Isegi keset pilvelõhkujaid, mille poolest kodune Šanghai kuulus on. Siinne tulemus on aga üle ootuste  mõnus ja tihe. Krundid on väikesed ja neist võetakse viimast. Nagu Tallinna vanlinnas. Kitsad tänavad, kuigi kannavad sageli nimetust 道 [dòu] / road, ei eralda, vaid ühendavad. Tänavaid ümbritsevas kõrges majademüüris hargnevad trepikojad ja hajuvad kõrgemal mööda kvartalit ja katuseid. Siin omand nii metsikult küll kolmemõõtmeliselt ei voola, kui omal ajal Walled Citys, kuid midagi Walled Cityst on tuntav ka praeguses Kowloonis. Sõnaga - eraomand on cool, selle olemasolu tagab linnas mitmekesisuse.

Pisut uuem mood on Kowloonis nendele samadele väikestele kruntidele tornmajade püstitamine. Krundile, kus enne asus viiekorruseline kitsuke maja, laotakse üksteise peale 30 korrust või enam, korrusel pahatihti ikka vaid kaks-kolm meie mõistes normaalset korterit. Osad neist tornidest näivad eeldavat, et neile naabreid ei tulegi, teised aga ootavad oma tumma seinaga naabrit järele. Sinna nahka võib minna Kowloon City vanalinn, niikaua kui maavalduse suurus maapinnal püsib, võib aga loota, et see uuski nahk on ehk midagi ülipõnevat:

Lobotoomia

	Tung Tau Tsuen Dou on tänapäeval vaikne pargiäärne tänav. Enne 1992. aastat aga asus vasakut kätt maailma tihedaima asustusega piirkond Kowloon Walled City. Calvin Yeungi tundeline Walled City galerii algab sama vaatega paarkümmend aastat tagasi.

„Palverännaku“ sihtkohaks oli mul Kowloon Walled City Park, kunagi maailma tihedaimalt asustet koht, mille alusel kirjutasin magistritöö. Linnaehitusliku lobotoomia katselabor.

Lobotoomia on tänaseks valdavalt aegunud ravimeetod, mille puhul ajuühenduste ära lõikamisega üritati ravida raskeid vaimuhaigusi. Planeerimismeetodina (vt Koolhaas, Delirious New York) on lobotoomia Kowloon Walled City asukohas olnud uskumatult põhjalik. Kõik „halb“ on  hoolikalt eemaldatud ja asendatud muheda „ürghiinaliku“ pargiga. Teadsin seda ette, aga ikka on ju lootus, et midagi on säilitatud, millelegi arusaadavalt vihjatud. Aga ei. Üksildane yámén keset parki ja kunagisi tänavaid vabalt järgivad teekesed ei anna õiget ettekujutust siin olnust. Oleks ma neist vanu tänavaid järgivaist teekestest kusagil vihjegi saanud... Elamutest on säilitatud vaid mittemidagiütlevad vundamenditalad ühes kohas ja needki vaid seetõttu, et need asusid säilinud ajaloolise sillutisekatke kohal. Mingit tunnetust paiga ajaloolisest erilisest taustast park ei tekita. Kahju. Hiinlastele on oma näo säilitamine ikka olulisem, kui ajalooline mitmekihilisus.

Vahest on tugevaim säilinud element pargi väga tugev lõunapoolne kallak. Walled Citys oli ju tavaline, et põhjapoolne tänavatasandilt alanud tänavake lõppes lõunas sootuks kolmandal-neljandal korrusel. Lõiget võib näha mu magistritöö lisas. Walled City reljeefita lõiget võib näha ka Archdailys.

Küll aga tuli meeldiva üllatusena, et Kowloon ise, sisaldades jätkuvalt maailma tihedamini asustet paikasid (nt Mongkok), ei ole Walled Cityst väga palju erinev. Ka siin ümbritsevad tänavaid pealt kümnekorruselised hoonemüürid, ka siin on pea kõik majade katused kasutuses aedade ja kodudena.

---

Kowloonis on mida nautida ja vaadata - tihedust, arhitektuuri, kultuuri -  kõike seda, millest suurlinna mängivas Šanghais puudust tunnen. Olgu see öeldud neile, kes piltide järgi leiavad, et Šanghai ja Hongkong on väga sarnased. Ei ole. Kahjuks veel mitte. Šanghai kuulsate kõrghoonete vahel laiutab paraku kõrb ja tänavad kannavad teenitult nimetust maantee (路 / [lù]).

Reisijuht

Et olete Šanghaisse tulemas ja tahate näha, mida oleme siin kokku ehitanud?

Ega see elu nii lihtne paraku pole. Oleme praeguseks Hiinas olnud pisut alla aasta. Selle ajaga ei saa Eestis maja püsti, ei saa ka siin. Need videod kiiresti valmivatest majadest, mida internetis näha, no need on õnneks vaid erandid.

Kuidas näha Šanghaid, mida turist ei näe... Soovitan meetodit, mida ise praegu vaba aja sisustamisel kasutan. Otsi Google'i kaardilt Šanghai kohal näiteks sõna 'temple'. Vastuseid tuleb palju, aga tegelikult on linnas templeid väga vähe. Mitte enam, kui Tallinnas kirikuid. Kõik said ju teate küll mis perioodil ära rüüstatud. Enamus vastuseid kaardil on mingid seda sõna sisaldavad asutused. Päris templitest aga soovitan kontrollida, ega LP sellest ei räägi, ja kui ei räägi, siis kindlasti seal ära käia. Siinsed kuulsad templid on väga uued ja ei sisalda väga tuntavalt järjepidevat Hiinat. Näiteks Jìngānsì, kuhu iga turist viiakse. Linna uhkeim tempel, mida pidevalt laiendatakse, tiibetlased kinkisid kuningas Asoka sambaga sarnase nelja lõviga hiigelnuia templi ette...  Võibolla teen siin ülekohut, sest ka see trall ja pillerkaar on ju Hiina. Sinna viib sind aga kindlasti LP ja hinnalised turismibürood. Näiteks oleks huvitav hoopis Shèzhuāngmiào kunagine küla taousu tempel, mis on jäämas laieneva Pudongi (Ülejõe) keskele. Kui saad seal käidud bussiga, on emotsioon veel eriti tagatud. Selleks annab ditu.google ideaalsed juhised. Shèzhuāngmiào on nagu vana-Lasnamäe nukker majake paarkümmend aastat tagasi - naabrus on maha võetud, vaid tempel aga veel alles. Ilmselt ka jääb. Kui lähed jala lähimast metroojaamast, näed ka tegelikkust, milles siinsed inimesed elavad. Rikkad ja vaesed. Templist vahetult põhja jääv Jīnqiáo on hinnatumaid elukohti nii jõukamatele hiinlastele, kui ka suurele hulgale välismaalastele.  Siin nad siis end peidavadki. Vaid vahel ilmuvad kesklinna kallitesse baaridesse lantima.

Veel soovitan jalutuskäiku Bundilt (LP teab, mis see on) mööda Suzhou jõe kaldaid paar kilomeetrit sisemaa poole. Taas päris hea läbilõige linnast. Nii uuest, kui ka vanast, tegelikust Šanghaist. Sellest, mida enam palju alles pole, kuid mille järgi Tartu Šanghai on päris tabavalt oma nime saanud.

Šanghai on tegelikult koloniaalajastu toode. Sellest ajast tuleks lisaks art déco pärandile kindlasti vaadata üle Longchang Apartments'i nimeline rajatis - üks põnevamaid eluvorme linnas. Veebis on tohutult materjali, kohalkäik aga annab elamuse kogu eluks. Usu, pärast seal käiku ei tundugi Bund ja selle sillerdavad panoraamid enam nii ahvatlevad. Taas võiks sinna minna metroo ja bussiga.

Kaart. Plogi vasakmenüüs on ka Google'i kaart kohtadega, mis minu arvates on selles linnas erilised. Mõned on sel kaardil küll vaid mulle vajalikud aadressid, aga rohelised märgid näiteks on olulisemad kaasaegsed pargid, on ka ajaloolised vähemtuntud kooslused ja paar moodsa arhitektuuri kohta. Moodsat arhitektuuri aga siin linnas väga pole ja selle vähese peale ei tasu oma aega siin linnas raisata (Sry, Kengo!). Kui seda just mõne päeva jagu pole. Kui nimetus kaardil hiina keeles, tuleb seda lihtsalt guugeldada ja saab näha, millega tegu. Siin linnas ei tasu loota, et keegi inglise keeles räägib. Rahvusvaheline linn? Ärge uskuge. Turistilõkse mu kaardilt loodetavasti ei leia.

See on võib-olla liiga tundeliselt antud esialgne ülevaade sellest, mida eesti arhitekt oma siinses kodus sulle näitaks. Sest oma projekteeritud maju tal veel hinge taga veel ei ole. Ega linnu.


PS. Seda postitust ja ka kaarti tasub enne reisi ehk uuesti üle lugeda, täiendan neid aegamisi ja kogemuste lisandudes pidevalt!

Vahekokkuvõte

Siin teile vestlus Postimehe ajakirjaniku Raigo Neudorfiga, mille alusel valmis see artikkel.

Here's an extended version of the conversation between us and journalist Raigo Neudorf, who wrote this article-interview about us. Sorry guys, the translation is just in rough broken English made with the help of my best friend Google.

Töö? Meie saime Hollandis õppinud tuttava kaudu pakkumise ühelt noortele töövõimaluste loomisega tegelevalt organisatsioonilt Fanfan Studio. Tegelikult täiesti juhuslikult, haarasime võimalusest kinni... Kuna toonane avaliku sektori töökoht enam piisavat väljakutset ei pakkunud, erasektor oli aga Eestis parajasti oma sügavaimas põhjas, oli see tegelikult õigel hetkel õige pakkumine. Aasta esimeses pooles töötasime Merjega koos ühe Lõuna-Kalifornia ühe suurema kontserni WWCOT Šanghai harus, kus tuli tegeleda enamasti väga suurte projektidega. Esimeseks tööks oli Hiina Sise-Mongoolias asuva Hulunbuiri linna uus keskus - 2x2 km ala, millel peaaegu millegi olemasolevaga ei pidanud arvestama. Asemele tulevad kõrgelamud, kultuuriasutused, ärid, bürood, luksusvillad, loomulikult ka keskne järv (vesi on hiina filosoofias olulisel kohal). Olemasolevaga mitte arvestamine on üks läbivaid võtmemõisteid. Hiinas pole vahet, kas planeeritav ala asub Sise-Mongoolias, Pekingis või Šanghais. Kas lõhutakse kolonisti või koloniseeritava pärandit. Oma mineviku arhitektuuripärandisse suhtub hiinlane praegu, nagu meie haritum osa 1960. aastatel. Meite 1993. aasta Kyōto deklaratsiooniga vormitud mõtlemisele on seda valus vaadata, aga selle riigi kodanikud peavad ise sellise mõtlemiseni jõudma. Väljastpoolt õpetama, veel vähem aga näägutama tulemisel pole palju vilja. Tuleb teha oma tööd ja teha seda nii hästi, kui suudad.
Järgmised tööd on olnud uued u 200 000 elanikuga linnad/linnaosad nii Šanghai, kui ka Macau lähedusse või siis uus häguselt kirjeldatud tehnoloogialinnak linnas endas, kusjuures keskel tuleb säilitada kultuurirevolutsiooni ajal endalt elu võtnud tuntud kunstiteadlase kodu. Põnev, mis?
Minu praegune töökoht on Saksa taustaga firma GPT, Merje aga läheb peagi tööle Philip Johnsoni firmast välja kasvanud kontserni kohalikku harusse. Arhitektuurieksport käib tegelikult juba täie hooga.

The job? We got the offer through an acquaintance in the Netherlands from an organisation called Fanfan Studio, involved in creating employment opportunities for young people. In fact, we got it quite by chance, took it ... That time our public sector jobs did not offer a sufficient challenge, the private sector was, however, in its deepest decline in Estonia. It was really a good offer at right time. At first me together with Merje worked in a branch of one of the biggest architecture offices of LA, called WWCOT . The projects were often very large. Our first job was in China's Inner Mongolia - a new city centre for Hulunbuir - a 2x2 km area. Some very small homes existed on the plot, but we had to take it as a virgin plot. New high-rises, cultural institutions, business, offices, luxury villas, of course, a central lake (water is important in Chinese urban thinking). Non-consideration of existing structures is something that characterizes most of the projects here, no difference whether the planned site is located in Inner Mongolia, Beijing or Shanghai, heritage or not. Chinese attitude towards architectural heritage could be compared to ours in 1960ies. For us, shaped by the Kyoto Declaration 1993 it is sad to watch, but the citizens of this country must themselves come to that level. Outsiders don't have too much to say in this matter. They just do their job and do it as best as they can.

The following projects have been new cities / neighbourhoods with population of around 200 000 in Shanghai, as well as one close to Macau. One of these was a high-tech campus, in the middle of which one has to preserve a once home of a well-known art critic, a person who had been drawn to suicide during the Cultural Revolution. Exciting, huh?

My current job is in a German-founded company GPT, Merje will join Shanghai branch of a corporation founded by Philip Johnson. Western companies have long been exporting their architecture to China.

Igav? Väljakutsete puudumist ei tule küll karta. Kasvõi näiteks kiiruse osas. Kiiresti tuleb välja pakkuda ideid ja lahendusi, kuidas korraldada tuhandete inimeste elusid. Olukorrad, kus Eestis võtaks mõtlemisaega kuu-kaks, tuleb siin lahendada pahatihti nädalatega. Vastutus on suur, kuid üldine suhtumine ja tulemused on pinnapealsed ja mängulised. Kvaliteet on kehva nii ehituses kui ka projekteerimise kõikides staadiumites. Kurvemaks näiteks on betoonarhitektuuri maestro Tadao Ando kavandatud õppehoone Šanghais, mis on lõpuks lihtsalt betoonilaadse värviga üle värvitud. Isegi nii tuntud betoonimeister ei suutnud Hiinas vajalikku kvaliteeti tagada. Kui vaja, võid saada terve raamatu kurtmist, kui raske siin töötada on, kuid seda teadsime me ju pisut ette. Ning see pole üldse peamine.

Boooring? One can not pretend the job lacks challenges. For example the speed. Urgently new ideas and solutions have to be provided, how to organize the lives of thousands of people. Situations in which in Estonia a two-month research period would be essential, we have to have results within weeks. Responsibility is big, but general attitude and the results often superficial and playful. The quality is quite poor in all stages of design and construction. A sad example is the concrete building designed by maestro Tadao Ando, that has finally been just painted to look like concrete. Even so well-known champion of concrete architecture could not guarantee necessary quality in China. If you want, you can get a whole book lamentations about how hard it is to work here, but we knew it for a bit before.

Siinne elu on väljakutse igal sammul. Hiina kiire areng teeb ta ülipõnevaks ja ootamatuks. Kui Šanghai keskus on hakanud settima ja ei muutu enam nii kiirelt, siis mõned piirkonnad linnakeskusest väljaspool võivad muutuda mõne kuuga tundmatuseni. Näiteks meie elukoht Šanghai südalinnas. Akna taga on nii päeval kui ka öösel ehitusplatsilt tulev müra. Ehitatakse mitte hoonete vaid kvartalite kaupa.

Life here is a challenge at every turn. China's rapid development makes it super-interesting and surprising. As now the centre of Shanghai has begun to settle and will not change so quickly any more, some areas outside the city-centre can turn unrecognisable in a few months. For example, our home in the heart of Shanghai. Outside our window buildings goes on day and night. One morning our nice neighbouring house, last one of the once famed Wujiang Lu food-streed just was not there.

Mis Hiinas toimub? Praegune olukord on kuidagi tuttav meie 2000. aastate algusega. Meeletu ehitus, valimata kohta ja mastaapi. Ei taha küll majanduskauge inimesena kasutada sõna mull, aga sinnapoole tundub asi suunduvat. Ka kohalik ingliskeelne meedia raporteerib valitsuse püüetest ehitusturgu rahustada, kuid palju see õnnestub olukorras, kus isegi kolkalinnad teevad Pekingi mastaabis arendusi? Vihjan siin Hulunbuiri linnasüdame võistluse tulemustele. Esimesed kohaliku valitsuse huupi arendatud pooleldi valmis linnad pidid Sise-Mongoolias juba tühjalt seisma. Samas, Hiina mastaape arvestades võib minusugune maakas (mis linn see alla 400 tuh Tallinn siis ikka on?) ka vabalt mööda panna. Olukord on siin teine, ka majandussüsteem hoopis teine. Riigi roll on majanduses jätkuvalt suur, samuti ka hiinlaste usk, et valitsus ei lase riiki kraavi.

What's going on in China? Current situation is somehow similar to our 2000s. Hilarious building speed, not considering the time or scale. Although one would like to avoid saying 'bubble', that's what it really looks like.. Local English language media reports about the government's attempts to calm the market, how much can they succeed in a situation where even provincial capitals make Beijing-scale plans? Talking again about Hulunbuir city urban centre contest results. The first local government run semi-finished ghost-cities in Inner Mongolia are already there, deserted. However, given the scale of China, a country-boy like can me can of course easily be mistaken. The situation here is sooo much different. Government's role in the economy is still very strong, as well as the Chinese people's belief in that the government will not allow the bubble to burst.

Linnastumise potentsiaal on Hiinal tohutu. Maaelanike osakaal on jätkuvalt linnaelanikest suurem, samas näitab ju ühiskonna areng kõikjal, et selline osakaal ei säili. Mida see kaasa toob, ei tea vist keegi. Mingit laadi ökokatastroofi kindlasti. Kui Šanghai on suutnud EXPOst ja avanemisest võtta maksimumi, seda ka parema linnaruumi ja ühistranspordi alal, siis on olukord ikkagi nutune. EXPO lõppemisega Šanghai linna naasnud sudu oli väidetavalt kõige hullem seniolnust. Mis toimub aga teistes linnades, kus pole meretuult, suhteliselt moodsat ühistransporti ja EXPOt, ei taha mõeldagi. See põgus kokkupuude mis mul isiklikult oli lõunapoolse arengumootori Guǎngzhōu eeslinna Fóshāniga, oli igatahes õõvastav. Transpordimüra, saastest paks õhk, iidsed bussid... Ja selliseid linnasid on siin kümneid, et mitte öelda sadu.

Chinese urbanization has enormous potential. The number of rural residents is still a lot bigger than that of urban residents, while the development everywhere shows, that this proportion is soon to be reversed. There is no going back. What could be the results, I guess nobody can know. One is sure, current ecological disaster will exelerate, even if something is going to be done. While Shanghai has taken the best of the EXPO and the opening of markets, creating better urban space and public areas, the situation is still far from a good. After EXPO was over, the city has been experiencing worst smogs of the ones seen. What is going on in other cities, where there is no breeze from the the sea, with ancient underdeveloped public transport, one wouldn't like to think about that. My own brief contact with Foshan, the southern suburb of Guangzhou, was all but hopeful. Noise of traffic, air-pollution, ancient buses on the streets... And those cities we can see in dozens, if not hundreds.

Mõjud? Hiinlased armastavad kõike kopeerida, on see siis brändikaup või arhitektuur. Nagu igal pool, on ka siin kliente igasuguseid. Maailmatasemel moodsat arhitektuuri kohtab enamasti suurimate ja tähtsamate hoonete juures, korterelamud jm tavaline lahendatakse pahatihti lasnamäeliku tuimuse või siin väga armastet vahemerestiilse tüüpprojektiga. Euroopa kaasaegsed planeeringuvõtted on suuremalt jaolt jäänud võõraks. Planeeringutes näeb tihti Ameerika 90. aastate mittetöötavaid monofunktsionaalseid kvartaleid.

Our impact? The Chinese love to copy everything, be it famous brand stuff or architecture. As everywhere, there are still different kinds of customers. World-class modern architecture can occasionally be seen with largest and most important buildings. Apartment-buildings are often still designed with usual Soviet-era monotony or in a style they here call European or Mediterranean. European modern planning techniques have largely remained distant. Plannings often follow America's 1980ies monofunctional gated community scheme.

Heaks erandiks on siin Šanghai. Minu jaoks on põnevaim see, kuidas on lahendatud kesklinna läbivate maanteede küsimus. Keset linnasüdant asub kuni viiekorruseline spagetti-ristmik, millest lähevad nelja suunda kahetasandilised maanteed. Ideeliselt väga ebainimlik nähtus kesklinna jaoks. Hiinlased on aga küsimusele lähenenud otsustavalt. Suure ristmiku lähiümbrusest on elamud lammutatud ning selle ümber prantsuse maastikuarhitektide projekti järgi kujundatud paradiisiaiad - rahulikud oaasid, kus inimesed saavad veesilmade ääres asuvates metrsatukkades võimlemas käia või niisama lõõgastuda. Pargid on mõnusad, tihedad ja labürintlikud. Tegelikult juba paarikümne meetri kaugusel üles tõstetud maanteest on tunne, et viibid hoopis linnast väljas. Linn on tihe, rahvast palju. Siin võib seda omale lubada.

As for planning in city centre, Shanghai is a good exception. For me, it is exciting, how they have solved the issue of city centre highways. In the city's heart is located a more than five-storey spaghetti junction, from which four two-storey highways lead to four cardinal directions. Slicing the city? Conceptually a very inhumane phenomenon for the downtown. The Chinese, however, have approached the question in a different way . Residential buildings near the intersection were demolished and the area re-designed by French landscape architects into gardens of paradise - places of meditation, where people can walk by water, just relax or exercise. The parks are nice, densely planted and labyrinthine. In fact, the elevated highway is always no more than some tens of meters, but the feeling is totally different and relaxed. The bubbling city is still close with its hordes of charming people and density.

Aeg? Kauaks siia jääda, sõltub eesmärgist. Mõistlik oleks siin veeta vähemalt paar aastat. Töö on intensiivne, vastutus suur ja konkurents tihe. Paljud lääne arhitektid-arhitektuuriüliõpilased käivad siin ka lihtsalt paarikuulisel praktikal ning lahkuvad šokiga. Samas paari aastaga võib õppida siin mõistlikult majandama ja siis on juba palju enam uksi valla.

For how long? How long to stay here, depends on the goal you set. It would be reasonable to spend here at least a couple of years. The work is intense, competitive and involves high responsibility. Many Western architects and architecture students come here for internship and leave taking with them the first shock. However, in a few years one can learn to cope with the peculiarities of this planet China and then many more doors open themselves.

Linna muutumine

Minu ja Merje seekordne kodukant Šanghais. Kesklinna Jìng'āni piirkonnas asuv Nanjing Xi Lu on üldiselt kallis ja désirable tänav. Kaardil on meite kodu tähistet ristiga. Alates linna uuest avanemisest 1990. aastate algul (samal ajal, kui Eestigi!) on piirkond, nagu kogu ülejäänudki linn teinud läbi tohutu muutumise. Google'i ja Yahoo kaartide ortofotode võrdlus annab muutuse tuvastamiseks hea võimaluse, kuna Yahoo kasutatav satelliidifoto on üksjagu vana.

Meie kaardist välja jäävast Maailma Rahanduskeskusest (SWFC) on sellel olemas vaid vundamendiruut keset parki. Hoonet hakati ehitama 1997. a. ja siis jäi see seisma kuni 2003. aastani. Yahoo foto dateering on seega paigas. Parempoolne foto (Google maps) pärineb ilmselt 2009. aastast, kuna ristiga märgitud alast vahetult kagusse jääv lammutustegevus toimus 2010. aasta alguskuudel.

Shimen Lu ja Chengdu Lu ~ 2000. a	... ja ~ 2009. a

Põhilised muutused:

1 Linna keskosa põhilise ajaloolise kihistuse - välismaiste kontsessioonide poolt kuni 1930. aastateni rajatud kahe-kolmekorruseliste lǐlòng / shíkùmén tüüpi elamute massiivi taandumine kõrghoonete ja parkide (sic!) ees. Kui massiivne see kihistus kunagi on olnud näitab tõsiasi, et Teise maailmasõja alguses elas kuni 80% protsenti Šanghai elanikest sellistes majades. Jooniseid ja teooriat lǐlòngide kohta vaata Qian Guani uurimusest.

2 'Paradiislikes' aedades asuvate kalliste kõrgelamute rajamine lǐlòngide asemele.
Puuduseks, nagu kõrgelamute puhul siinmail ikka, on töötava tervikliku kogukonna kadumine. Neis imelistes aedades on alati väga vähe inimesi, siinsetele äripindadele tulevad vaid kallid kohvikud ja butiigid. Linnaruumi tihendamise asemel tekivad kesklinna hoopis äärelinnalikud hõredad saared, kuhu naaber ei tihka minna. Lǐlòngi 'ebasanitaarsetes' hoovides on aga inimesi alati murdu ja kõik vajalik käe-jala juures.

Meie kodumajast itta jäi kuulus Wusong Lu toidutänav, millest kõik šanghailased teavad rääkida. Ei ütleks, et Wusong Lu moodsam ja puhtam lääneosa nii äge on. Hiinat ei tee eriliseks mitte kallite restoranide söök, vaid just odav ja erinevatest piirkondadest pärit tänavatoit. Ka see tahk on siis nüüd Jinganist edukalt kõrvaldatud. Vanasti naistele suunatud äride poolest tuntud Yatesi tänavast (nüüd Shimen Yi Lu) on kuni uute „paradiiside“ valmimiseni saanud aastateks Müürivahe tänav (fotol nr 2 ja risti vahel). Aga mõnus on jalutada läbi nende paradiiside...

Vt Wusong Lu vaateid enne ja pärast lammutust: Requiem to Wusong Lu Food Street.

3 Elamute taandumine linnasiseste mitmekorruseliste tänavate äärest. Asemele tulevad taas paradiisiaiad, milles vaid paarikümne meetri kaugusel mürarikkast estakaad-tänavast käivad elanikud loodust nautimas ja võimlemas. Risti läbi käimiseks on need pargid ebamugavad, kuid ega selleks ju pargid polegi. Need on pigem paradiisid keset südalinna. Suurima, linnasüdame viiekorruselise ristmiku ümber asuva pargi autoriks on WAA (valmis 2000-2001).
Miks ei võiks Eestis pargid sellised paradiisid olla? Ahjaa. Meie ei käi ju parkides, mistõttu on vandaalidel vaba voli. Hiinlased aga käivad. Parkides on isegi öösiti rahvast. Ehmatavad puude vahel vaikselt istudes. On see nüüd õige, et linna südamesse on mitmetasandilised teed rajatud.. aga kui nad seal juba on, siis olgu pigem läbi pargi. Ega maantee pole Emajõgi, et selle ääres elada tahaks.

Vahest põnevamgi muutumisala on foto põhjaosas kulgeva Sūzhōu jõe kallas. Kunagi asusid siin tihedalt tööstused, jõgi ise aga oli tõsiselt reostatud. See aeg on aga minevikku jäämas, jõe kallas aga pea tundmatuseni muutunud. Oleks veelgi, kui kohalik kunstnikkond poleks osa tööstushoonetest hõivanud.

Sūzhōu jõe kallas ~ 2000. a ... ja ~ 2009. a

Paremale jääval neemel asub ainus terviklikumalt säilinud tööstusala, praegune prestiižikas kunstipiirkond M50.

Sūzhōu hé

Tänane õhtu oli nagu filmis. Pärast pingelist tööpäeva läksime Suzhou jõe äärde jalutama. Palav õhtupoolik kiskus tasapisi vihmaseks. Nagu ikka lämbe ilmaga juhtub. Pitsa kallis restos, kohvi kallim kui pitsa. Ei ostnud loomulikult. Vahepeal oli hakanud sadama klassikalist filmivihma. Äike ja kõik olid omal kohal, tänav säramas vihmas, autolaternad välkumas, vihmavarjud, daam vihmas...

Tema ilmselt ei nautinud seda. Mulle aga ilmastik meeldib. Vihmavarjud, vihm, meie.

Metroojaamas film jätkus. Perroonid vastakuti, meie teine teisel pool rööpaid. Mina tagasi tööle, tema koju. Nii need rongid siis tulidki. Samal ajal... ning ma enam ei näinud teda. Just nagu filmis kusagil Pariisis või NYKis. Siinsamas koduses Šanghais. Põhja-Raudteejaama metroopeatuses. Ja siis see tüdruk, kes jäi järgmises peatuses teisele poole sulguvaid uksi. No contact, vaid pilk läbi ukseklaasi. Süüdimatu, karistamatu.