Zaozhuangi poeesia

Zaozhuangile meeldib mängida oleva ja olematu piiril. Tegelikult on ta üks linnake, (township), aga ta ei ole rahul selle seisusega, sest tal on tohutu eelis paljude taoliste ees - teda läbib Peking-Shanghai kiirraudtee. Mitte ainult ei läbi, vaid suisa peatub siin. Zaozhuangi linnakesest on mõlemasse suurlinna vaid kolme tunni tee, kuigi tegelik vahemaa on Xxx kilomeetrit. Nii ongi ta arendamas endale uut linnasüdant Xuechengi küla kohale. 

Kui sattusin siia esimest korda, oli esimene emotsioon - siin on kõik ehituses, kõikjal on vaid ehitusplatsid. Ka tänavad on alles ehituses. Mis ei ole ehituses, on pahatihti lammutamisel. Muude lammutuste seas lammutati ka Xuechengi ajalooline linnasüda, milles oli tuntavad Saksa kihistused Teise maailmasõja eelsest ajast, väidetavalt ka Jaapani okupatsiooni ajast. Paraku peab linnasüda tulema uus ja küütlev. Kui vaja, saab ju vanad majad tagasi ehitada. Nii on juba uues asukohas teistkordselt tuhast kerkinud vana laguneda lastud heimatlik raudteejaamahoone. Ümberringi kerkivad tontidena pealt kahekümnekorruselised elanud, valitsushooned, ennastunustavalt taevasse pürgiv prokuratuurihoone. 

Midagi on aga puudu. Teater, esindusrestoran, linnaraamatukogu?  Tiirutama korraliku restorani leidmiseks tunde, kuid tuluga. Meie nõudlik hollandlasest arhitekt peab leppima lihtsa pererestoraniga. Need nimetatud, linnale uliolulised funktsioonid on alles meie töölaual. Samal ajal rabeleb xuechenglane oma igapäevaseid rabelemisi, et ellu jääda. Ta võibolla ei teagi, et selline asi nagu raamatukogu või teater võiks olemas olla. Pole siis pole. Hea, kui ta aimab, et mujal selliseid asju esineb.

Zaozhuang, või on ta Xuecheng, või hoopis Lincheng, nagu ta ajaloos tuntud on? Hiina praeguse aja arendustele omaselt on tegu paarislinnaga, kus vana, väljakujunenud aga ka kulunud keskuse kõrvale püstitatakse uus ja vooruslik. Vanasse Zaozhuangi meil asja pole. Meie tööd on kõik Xuechengis ja pühendatud selle välja ehitamisele.

Zaozhuang võiks minu jaoks olla lihtsalt üks neist üksteisest eristumatutest Hiina buumilinnadest, mida ikka olen kohanud. Zaozhuangil on aga sääse tahtel üks eripära - meie arhitektuuribüroo kõik projektid asuvad selles linnas. Seetõttu tunnen linna nagu oma. 

Üks meie viimase aja olulisemaid projekte siin ongi vanalinn. Nojah. Tegelikult jõuti vanalinn projekti algusfaasis edukalt maha lammutada, nüüd meie teeme selle kohale äritanavat, mis kandva ideena kasutab ajaloolise Linchengi tänavamotiive. Mõte pole paha, ka mastaabis kaugel Hiina tavalisest üle-elusuurest hullustusest.

Need äritanavad on tegelikult selle linna üks põhilisi komponente. Neid on siin iga nurga taga. Kõik ei ole sugugi ostutänavad. Raudteejaama kõrval asuva nn esindushotelli taga laiub kolmekorruseline kitsaste tänavatega labürint. Poed? Ei, miks peaks raudteejaama juures olema poed? Siin on põiktanavate kaupa võõrastemajasid. Teisal on põnevalt postmodernismi ja uusurbanismi ristav pudupoodide tänav - 财富大世界. Astun sinna juba teist korda ja taas öösel. Koht oleks nagu Ivo linna lauldud korstnapühkija ja pagari multikast vaja võetud. Müstiline paik - öösel alati prügiga kaetud tänavad, kilekotid tuules lendamas, nurga taga kutsuvalt ja samas alati kahtlaselt vallatult vilkumas internetibaari või mingi muu kahtlaselt vallatu poekese reklaam.

Professor Fengi inetu paviljon

"Crude pavilion", a masterpiece by Feng Jizhong, gets its name and possibly also its mood from Tang dynasty poet Liu Yuxi's poem Lou Shiming, praising simplicity of a building, that is given soul only by the people inhabiting it. So these dudes playing cards in the verandah, they are the soul of prof Feng's creation!
The Fangta Garden is built 1978-1981, it includes some historic buildings (the square tower, among others) that are arranged in a sight-for-sore-eyes contemporary garden setting.

Palju on Hiinas pisiasjadesse peidetud luulet. Proovime ühe siin lahti muukida.

Shanghais Songjiangi Fangta aias on professor Féng Jìzhōngi projekteeritud rookatusega paviljon, millel kummaline nimi - Hélòu xuān - Inetu paviljon. Ehitis ise on kaugel inetusest, olles oma aja kohta väga edumeelne, tegeledes üheaegselt moodsuse ja traditsiooniloisusega. 1970. aastate lõpp oli Hiinas veel kaugel tänapäeva avatusest, Shanghai ime oli sündimata, suur tüürimees isegi oli alles äsja ohjad käest andnud.

Aga ikkagi see nimi. Nime on andnud hütile tuntud luuletus Tangi ajastu lõpupoole (u 800. a) tegutsenud luuletajalt Liú Yǔxīlt:

Liú Yǔxī : Kiri hurtsikul	劉禹錫﹕陋室銘 lòushì míng
Mägi ei pruugi olla kõrge – elab seal pühamees, on see tuntud.	山不在高，有仙則名。 shān bùzài gāo, yǒu xian zé míng.
Vesi ei pruugi olla sügav – elab seal draakon, on sel vaim.	水不在深，有龍則靈。 shuǐ bùzài shēn, yǒu lóng zé líng.
Nõnda on selgi hurtsikul vaid mu enese vooruste hingus.	斯是陋室，惟吾德馨。 sī shì lòushì, wéi wú dé xīn.
Sammal rohetamas trepil, heinad eesriietena akendel.	苔痕上階綠，草色入簾青。 tái hén shàng jiē lǜ, cǎosè rù lián qīng.
Kõnes ning naerus on siin tarkus, mida tavainimene ei tea.	談笑有鴻儒，往來無白丁。 tán xiào yǒu hóngrú, wǎnglái wú báidīng.
Sobib mängida lihtsat qíni, lugeda teemantsuutrat.	可以調素琴，閱金經。 kěyǐ diào sù qín, yuè jīn jīng.
Kõrva ei häiri vali muusika, eemal päevatöö kannatused	無絲竹之亂耳，無案牘之勞形。 wú sīzhú zhī luàn ěr, wú àndú zhī láoxíng.
Nanyangis oli Zhuge osmik , Sichuanis Ziyuni hütt.	南陽諸葛廬，西蜀子雲亭。 nányáng zhūgé lú, xi shǔ ziyún tíng.
Konfutsiuse sõnad: Kas see on siis hurtsik?	孔子云，何陋之有。 kǒngzǐ yún, hé lòu zhī yǒu.

Nagu Liu rohkem kui aastatuhande taguses luuletuses, annavad ka prof Fengi hütile elu seda tarvitavad inimesed. Sedakorda siis taas nagu elust irdunud vanamehed, kes seal hulkadena kaarte käivad mängimas. Kas on see koht, kus erudeeritud kaardimäng kõlab kokku teemantsuutra lugemisega?

Seletuseks: 

Tavainimene - autor on ametnik-õpetlane ja tema maja mõeldud ilmselt teistele temasugustele kooskäimiskohaks. Tavainimene ei tea ju kunstist miskitki.
Päevatöö kannatused - täpsemalt on originaalis mõeldud ilmselt just maetnikutöö põhjustatud kannatusi.
Qín - Hiina siidkeeltega tsitter qín on püsinud praktiliselt muutumatuna viimased 1700 aastat. Hiina haritlaste poolt soositud pillina on sellel instrumendil tihedad seosed mõlema suure hiina filosoofia - taoismi ja konfutsianismiga.
Nanyangis oli Zhuge osmik - Zhuge Liang, 181-234. Zhuge elas tagasitõmbununa oma roomajakeses Longzhongis. Liu Bei, hilisem Shu kuningas käis kolm korda Zhuge onni juures ning alles kolmandal korral nõustus too kuninga vastu võtma ja astuma kuninga teenistusse. Zhuge abiga oli Liu Bei mõnda aega väga edukas. Zhuge on enim tuntud jutustuse the Ruse of the Empty City kaudu. Mängides linnamüüril qini jätab ta vaenlasele mulje, et tühi linn peab olema hästi kaitstud.
http://www.silkqin.com/09hist/other/zhugeliang.htm
Sichuanis Ziyuni hütt - Yang Xiong e Ziyun (53 eKr-18 pKr), tuntud poeet ja õpetlane.
http://www.silkqin.com/09hist/qinshibu/yangxiong.htm

Liu Yuxi came from Henan Province, from Luoyang. He was an official who passed the highest imperial examinations when he was twenty and he worked alongside the poet Liu Zongyuan. Later, he was demoted for political reasons and sent to work for nine years in a minor position in Langzhou in Hunan Province. Though he was later recalled to the capital, he continued to have political problems, offending officials with his satirical writing, and finding himself again exiled to various postings around the country, though he ending his life working in a good position as President of the Board of Rites. He was considered an important poet in his day, and wrote poetry that showed an interest in adapting folk songs to poetry (as in the "Bamboo Branch Song" included in the Anchor Book of Chinese Poetry) along with very strong political poems. His repeated exile was a direct result of the political views evinced in his poetry.

Andmeleht

Hütt-paviljon / 何陋轩

Arhitekt: 冯纪忠 / Féng Jìzhōng

Asukoht: Tahulise torni aed, Songjiang, Shanghai / 上海松江，方塔园

Ehitamise aeg: u 1978-81

Liú Yǔxī / 刘禹锡, luuletaja,  772–842, hiline Tangi ajastu

Udumäe

Foto: xt6nisx, Flickr

Udul on Hiinas oma eriline koht. Niiske kliima tõttu on uduta päevi harva. Ka Hiina traditsioonilise maastikumaali üheks eriliseks jooneks on udu, mis jagab pildi kihtideks. Hiina-Jaapani sõja ajal 1936-1945 oli riigi ajutiseks pealinnaks Chóngqìng - linn, mida paks udu katab keskmiselt 100 päeva aastas. Looduslikult sageli esinev udu tegi linna ründamise raskeks ning vallutamata see jaapanlastel jäigi. Tänapäeval lisab oma vürtsi sellele nähtusele sudu.
Udust on sündinud kaks lummavat fotoseeriat, mille jagamine on selle sissekande peamiseks eesmärgiks. Neist esimene, Nadav Kanderi oma, on ilmselt üks mõjusamaid fotonäitusi mida olen Šanghais näinud. Kõik need ja palju enamgi nendest Yangtse lummutistest on ka veebis üleval. Kanderi udufotodes pole kunstilist liialdust. Yangtse äärsed linnad ongi sellised. Pea iga päev. Chóngqìng, kuhu mina sattusin, oli just selline, udusse mattunud, majad ja hiiglaslikud sillad välja sööstmas udulaamade vahelt. 

• NADAV KANDER. Yangtse, The Long River (Works>Yangtse, The Long River)
• FERIT KUYAS. City of Ambition (Chongqing)

Linna muutumine

Minu ja Merje seekordne kodukant Šanghais. Kesklinna Jìng'āni piirkonnas asuv Nanjing Xi Lu on üldiselt kallis ja désirable tänav. Kaardil on meite kodu tähistet ristiga. Alates linna uuest avanemisest 1990. aastate algul (samal ajal, kui Eestigi!) on piirkond, nagu kogu ülejäänudki linn teinud läbi tohutu muutumise. Google'i ja Yahoo kaartide ortofotode võrdlus annab muutuse tuvastamiseks hea võimaluse, kuna Yahoo kasutatav satelliidifoto on üksjagu vana.

Meie kaardist välja jäävast Maailma Rahanduskeskusest (SWFC) on sellel olemas vaid vundamendiruut keset parki. Hoonet hakati ehitama 1997. a. ja siis jäi see seisma kuni 2003. aastani. Yahoo foto dateering on seega paigas. Parempoolne foto (Google maps) pärineb ilmselt 2009. aastast, kuna ristiga märgitud alast vahetult kagusse jääv lammutustegevus toimus 2010. aasta alguskuudel.

Shimen Lu ja Chengdu Lu ~ 2000. a	... ja ~ 2009. a

Põhilised muutused:

1 Linna keskosa põhilise ajaloolise kihistuse - välismaiste kontsessioonide poolt kuni 1930. aastateni rajatud kahe-kolmekorruseliste lǐlòng / shíkùmén tüüpi elamute massiivi taandumine kõrghoonete ja parkide (sic!) ees. Kui massiivne see kihistus kunagi on olnud näitab tõsiasi, et Teise maailmasõja alguses elas kuni 80% protsenti Šanghai elanikest sellistes majades. Jooniseid ja teooriat lǐlòngide kohta vaata Qian Guani uurimusest.

2 'Paradiislikes' aedades asuvate kalliste kõrgelamute rajamine lǐlòngide asemele.
Puuduseks, nagu kõrgelamute puhul siinmail ikka, on töötava tervikliku kogukonna kadumine. Neis imelistes aedades on alati väga vähe inimesi, siinsetele äripindadele tulevad vaid kallid kohvikud ja butiigid. Linnaruumi tihendamise asemel tekivad kesklinna hoopis äärelinnalikud hõredad saared, kuhu naaber ei tihka minna. Lǐlòngi 'ebasanitaarsetes' hoovides on aga inimesi alati murdu ja kõik vajalik käe-jala juures.

Meie kodumajast itta jäi kuulus Wusong Lu toidutänav, millest kõik šanghailased teavad rääkida. Ei ütleks, et Wusong Lu moodsam ja puhtam lääneosa nii äge on. Hiinat ei tee eriliseks mitte kallite restoranide söök, vaid just odav ja erinevatest piirkondadest pärit tänavatoit. Ka see tahk on siis nüüd Jinganist edukalt kõrvaldatud. Vanasti naistele suunatud äride poolest tuntud Yatesi tänavast (nüüd Shimen Yi Lu) on kuni uute „paradiiside“ valmimiseni saanud aastateks Müürivahe tänav (fotol nr 2 ja risti vahel). Aga mõnus on jalutada läbi nende paradiiside...

Vt Wusong Lu vaateid enne ja pärast lammutust: Requiem to Wusong Lu Food Street.

3 Elamute taandumine linnasiseste mitmekorruseliste tänavate äärest. Asemele tulevad taas paradiisiaiad, milles vaid paarikümne meetri kaugusel mürarikkast estakaad-tänavast käivad elanikud loodust nautimas ja võimlemas. Risti läbi käimiseks on need pargid ebamugavad, kuid ega selleks ju pargid polegi. Need on pigem paradiisid keset südalinna. Suurima, linnasüdame viiekorruselise ristmiku ümber asuva pargi autoriks on WAA (valmis 2000-2001).
Miks ei võiks Eestis pargid sellised paradiisid olla? Ahjaa. Meie ei käi ju parkides, mistõttu on vandaalidel vaba voli. Hiinlased aga käivad. Parkides on isegi öösiti rahvast. Ehmatavad puude vahel vaikselt istudes. On see nüüd õige, et linna südamesse on mitmetasandilised teed rajatud.. aga kui nad seal juba on, siis olgu pigem läbi pargi. Ega maantee pole Emajõgi, et selle ääres elada tahaks.

Vahest põnevamgi muutumisala on foto põhjaosas kulgeva Sūzhōu jõe kallas. Kunagi asusid siin tihedalt tööstused, jõgi ise aga oli tõsiselt reostatud. See aeg on aga minevikku jäämas, jõe kallas aga pea tundmatuseni muutunud. Oleks veelgi, kui kohalik kunstnikkond poleks osa tööstushoonetest hõivanud.

Sūzhōu jõe kallas ~ 2000. a ... ja ~ 2009. a

Paremale jääval neemel asub ainus terviklikumalt säilinud tööstusala, praegune prestiižikas kunstipiirkond M50.

Sūzhōu hé

Tänane õhtu oli nagu filmis. Pärast pingelist tööpäeva läksime Suzhou jõe äärde jalutama. Palav õhtupoolik kiskus tasapisi vihmaseks. Nagu ikka lämbe ilmaga juhtub. Pitsa kallis restos, kohvi kallim kui pitsa. Ei ostnud loomulikult. Vahepeal oli hakanud sadama klassikalist filmivihma. Äike ja kõik olid omal kohal, tänav säramas vihmas, autolaternad välkumas, vihmavarjud, daam vihmas...

Tema ilmselt ei nautinud seda. Mulle aga ilmastik meeldib. Vihmavarjud, vihm, meie.

Metroojaamas film jätkus. Perroonid vastakuti, meie teine teisel pool rööpaid. Mina tagasi tööle, tema koju. Nii need rongid siis tulidki. Samal ajal... ning ma enam ei näinud teda. Just nagu filmis kusagil Pariisis või NYKis. Siinsamas koduses Šanghais. Põhja-Raudteejaama metroopeatuses. Ja siis see tüdruk, kes jäi järgmises peatuses teisele poole sulguvaid uksi. No contact, vaid pilk läbi ukseklaasi. Süüdimatu, karistamatu.

Buda mägi

Tööreis

Ühepäevane tööreis Guǎngzhōu hiigellinna külje alla seesinatsesse Koolhaasi poolt kuulsaks kirjutatud Pärlijõe deltasse. Kahetunnine lennureis hommikul, lisaks 1 tund bussisõitu. Õhtul jälle kõik sama teed tagasi. Vahepeal üks kasin kohtumine hiina keeles ja rohkelt vaba aega. Eesmärgiks Fóshān, linn mille elanike arv kõlab uhkelt - 5,4 miljonit (2000. a andmed). Linnas endas elab pealt 1 miljon elanikku, ülejäänu on haldusala. Muljetavaldav sellegi poolest. Linn areneb sihiga kasvada kokku naabruses asuva hoogellinna Guǎngzhōuga (tuntud kui Kanton, 10 milj el ^metrop).

Fóshān (佛山) kõlaks tõlkes 'Buda mägi'. Hoolimata paljulubavast nimest on see esimesel kohtumisel just selline linn, mille kohta mõtled, et siia ei tule enam kunagi tagasi. Bussijaama juures võtab meid vastu taksopeatus haisva jõega. Peatus, kust on võimatu taksot saada. Võib ju olla, et see kaunis jõgi polegi linna kloaak, lihtsalt kõrvalasuv tofuvabrik on kogemata oma heitmed jõkke lasknud. Võib-olla. Kui mingil hetkel tundubki takso aknast vaadates, et tegemist on mõnusate, Euroopa kombel tihedalt majadega ja korralikult ritta seatud puudega ümbritsetud tänavatega, siis taksost väljudes võtab meid vastu kõrvulukustav ja hingemattev liiklus. Metrooehitus on algusjärgus ning suure Guǎngzhōuga   kokku kasvamise tuhinas kodanikud liiguvad linnas ringi mootorratastega, mitte akudel liikuvate vaiksete jalgratastega, nagu šanghailased. Tulemuseks on lärm ja gaasidest paks õhk. Merd ju läheduses pole ja linnaruum on tihe. Linn nagu õudusunenägu.

Meie projektijuht Zhāng Yù, Hiina paremaid inimhingede insenere, toob mureilma päikesekiire. Minu soovil nõustub ta, et pärast ülipõnevat hiinakeelset ärikohtumist läheme vaatame üle linna ainsa klassikalise vaatamisväärsuse - esivanemate (taousu) templi. Sealt püüab ZY meid viia ühte kohaliku söögikohta, mida aga ei tule ega tule. Keskkond läheb aina tihedamaks ja mürarikkamaks. Siin tulebki pähe mõte, et siia ei tule ma enam kunagi tagasi. Äkki keerame vaiksele kõrvaltänavale ja kõik muutub - keskkond emotsioon, helitaust.

Majad on kuni 6-korruselised, nauditavas 1960. aastate stiilis. Mida edasi, seda tihedamaks ruum läheb. Neil tänavatel enam autoga läbi ei mahu. Tänavate rägastik tiheneb Kowlooni vanalinna tasemeni, siis hõreneb ootamatult taas valgustatud tihedaks 1960. aastate järelmodernismiks. Poleks tänavad ja majad nii räpased, võiks öelda, et see võiks olla unistuste linnaosa. Selline pööre paari tunni jooksul. Võiks küll tagasi tulla. Lahe.

Vaata ala lennuvaadet, või siis 3-mõõtmelist kaarti. 3d kaardil majadele klikates saab vaadata ka nende fotot!

---

Fóshāni uue linnasüdame projekt kujutab endast 1,4 x 2 km ala kolme kavandatava metroojaama vahel. Ala on tihedalt täis kuni kuuekorruselisi hooneid ja töötavat keskkonda. Üllatus küll, aga arvestama peab vaid kolme uusima hoonega neist. Sajad vanemad aga, kanalid ja puha - väärtusetu. ZY vaatab arusaamausega otsa, kui julgen arvata, et mõne vanema maja võiks säilitada. Ahjaa, we can preserve the footprint! Šanghai turistidele rekonstrueeritud Xīntiāndì juhtum on siinmail ikka veel haruldane erand.

Rääkisime hommikul pikalt ZYga Lõuna Hiinat hõlmavale Lǐngnáni piirkonnale (岭南) iseloomulikust majatüübist ja Kagu-Hiina erilisest arhitektuurist. Arhitektuurist, mida seal tänapäevani laialt (paraku ka tuimalt) järgitakse. Teemasse süvenedes leidsin sellise uudise, tüüpilise praegusaja Hiinale.

Mille üle kodanik pildil rõõmustab?

Aga loomulikult selle üle, et tema sai esimesena kätte kompensatsiooni. Tema Lõuna-Hiinale iseloomuliku Lǐngnán-arhitektuuriga kodupiirkond, räämas ja kole, läheb lõpuks ometi lammutamisele ja tema oli esimene, kes sai valitsuselt kätte kompensatsiooni. Siin on Google'i tõlge artiklist, milles leevendatakse kodanike hirmu, et valitsuse lubatud valuraha jääb saamata. All aga näeme seda kodu, millest nii avala naeratuse saatel lahkutakse:

Tegelikult pole kodaniku rõõmu raske mõista. Kaugel siis on see aeg, kui Lasnamäe korter oli meie vanematele kättesaamatuks unustuseks? Kanalisatsiooni, kütet-jahutust, mingeid mugavusi ju vanalinnas pole. Nende probleemide vastu aitab hiinlaste arvates vaid lammutamine. Nii vähe, kui selliseid piirkondi üldse alles enam on. Äärmisel juhul ehitatakse siia midagi sarnast asemele - kuna see aga on linna üldise elamistihedusega võrreldes väga hõre, oleks uus piirkond väga kallis. Sinna need mõnusad vanalinnad siin kaovad.

Uksesõprade veerg. Qingi dünastia aegne Lõuna-Hiina elamu tüüpiline võreuks, kaasaegsete turvavõrede eelkäija. Insenerteadus missugune.

Rutiin võtab võimust

Tegelen Šanghaist üle lahe lõunasse jääva Shàngyú (vt kaardil) projektiga. 200 000 uue elanikuga linnaosa keskus. Meite omad on juba välja mõelnud hullumeelse sopilise tehisjärve keset merelt võidetud maad.
Täielik H2Olland. Shàngyú on koht, kus, nagu Hollandiski tuleb tegeleda elamisega vees ja vee ligidal. Elamud vee ääres, vee kohal... Vee ära juhtmine... Kõik see teema. Ja mida ma sellest teaksin, kui poleks EXPO 2000 ajal Hannoveris jäärapäiselt üksi H2Ollandi näitust vaatama läinud. Mitte kedagi meie grupist toona ei huvitanud, kuna näitus asus Expo alast päris kaugel. Nii lihtne see ongi. Infobaasi erinevus.

Kolmas kord ignoreerin meie hiina kolleegide ühist tervisevõimlemist. Loodan, et nad ei mõtle, et alpusest. Arusaadav, et pärast kuute tundi usinat tööd ja tööasendis lõunatamist ning samas asendis töölaual tukastamist on see ilmselt väga kasulik, aga ... ärgem olgem lapsikud, tulgem mõistusele... Nojah, mõistuse hääl vaidleb mulle vastu ja ütleb üheselt, et see võimlus on tervisele väga vajalik. Märtsikuu saabumisega lülitatakse suurejoonelises näitusekeskuse hoones, kus meie kontor asub, küte välja ja võimelmise ajaks on käed suhteliselt kinni külmunud — väljas on soojust hoolimata kalendrist siiski alla 10 kraadi. kirjutan agendile, kes meid Hiinasse sebis:

Dear Allen,

The busy atmosphere of our first days has vanished to somewhere, everyday routine is starting to get it‘s way. We still find the office great, the job you got us very exciting. Now we are designing a plan for a new city centre near Shangyu and another one in Inner Mongolia — this kind of scale one can only dream about in Estonia. And the colleagues seem to take us seriously. We're having a problem: we are not sure if we want to return to Estonia in June. It is too soon... Merje has already compared it with putting dirty clothes back on, before they are cleaned. Fancy that?

We are already getting used to our life here without blogging, without Youtube and without getting info about China from Wikipedia. All those Western small conveniences that are blocked here. Btw, I think Chinese language classes are desperately needed! Can you help with those?

So if you have any plans for an evening or a weekend, we will be glad to participate. Meeting you would be pure pleasure for us two. Cheers, Tõnis.

Elust ja tööst

Teine töönädal Šanghais. Suurim üllatus on kultuurišoki kestev sügavus. Arvasin, et peale Indiat ei loksuta miski aga Šanghai sai sellega ikkagi hakkama. Siinne ühiskond on 95% Hiina päritolu, inglise keele oskajaid on kaugelt vähem, kui rahvusvahelisusele pürgivalt linnalt oodatagi võiks. Ka meie stuudios on vaid paar inimest, kellega inglise keeles vestelda saab. Itaalia mõistes on see pigem Torino, kui Rooma.

Bürooga, kuhu Allen meid sokutas, oleme rahul. Esimesel nädalal oleme olnud peamiselt maskottideks, keda koosolekutele kaasa veetakse. Valge nägu koosolekulaua taga andvat siin, tuhandete aastate vanuses kultuuris firmale kaalu. Mine tea, aga tänu sellele oleme esimestel nädalatel kõvasti rännata saanud - kaugeim koht on minu möödunud nädalavahetuse reis Sise-Mongoolia põhjaossa. Merje on praegu Macau lähistel. Reisiga kaasnevad alati vastuvõtud ja kulinaarsed elamused. Toiduga nad õnneks kokku ei hoia ja see on neil uskumatult mitmekesine. Provintsidest siia tulnud inmesed on siia kaasa võtnud oma toitumiskombed, nagu meiegi oma kama ja leiva. Sise-Mongoolias oli muide lumi maas - ei usu isegi, milline rõõm oli lumega taas kohtuda pärast nädalat Šanghai rõskuses.

Kommunism? Šanghais on kommunismist näiliselt järel ehk vaid see, et teenindajatele jootraha ei anta. Samuti kohtab siin sageli NSVLi lipuga vääga sarnast Hiina kompartei lippu mõne asjamehe, ka ettevõtja laual. Parteilane näitab alati kuuluvust välja. Õõvastav taaskohtumine.

Aga see on aiva kahanev osa Hiinast. Valdav osa emotsioone on positiivsed. Tuhandeid aastaid kultuuri on igal sammul tunda, kuigi erinevad võimud seda kümne sambla alla matta on püüdnud. Kasvõi selles, et pärast elu eest ette võetud rünnakut bussile ikka vanematele istet pakutakse... Sellest juba tulevikus.

Päikest!

Esimene tõsisem tööpäev

Esimeste päevade vaikus tööl oli nagu vaikus enne tormi. Täna asusid kolleegid pealetungile. Et töö Hiina Sise-Mongoolias? OK. Ja kuidas me põdesime, et palusime projektijuhilt järele küsida, kas saaksime ikka ka asukohta vaatama minna. Täna sai esimese asjana kokku lepitud, et nädalavahetuse veedan 5-tunnise lennuteekonna kaugusel Lõuna-Siberis Hulunbuiris. Kes võis arvata, et Lõuna-Euroopaga samal laiuskraadil nii külm märtsi lõpus on. Või et mind alustuseks Siberisse küüditatakse.

Aga nädalavahetuseni on veel kaks päeva aega. Tänaseks on meil mõlemal suur reisimiste päev. Merje läheb neljapäeval-reedel Šanghaist lõunasse jäävates Shàngyú ja ??? linnas (mingi muu miljonilinn, mille nimegi ei tea) asuvaid kohti üle vaatama ja hiinakeelsetele koosolekutele aktiivselt osalema. Mina ise aga sõidan projektijuht Forrestiga (inglise nime võttiski ta muide Forrest Gumpi järgi) Yìwū linna koosolekule, kus arutatakse hiina keeles linna uue südame maamärgi arhitektuuri. Selleks on Forrest teinud igati kaasaegse ja nauditava projekti, mis ehk hilisema arengu käigus ka lokaalsemaid jooni omandab.

Selles linnas ilmneb muide üks väga uus mõte Hiina uuemas arhitektuurimõttes. Forresti sõnul jäetakse linna arvatavasti suhteliselt vaene vanalinn üldiselt puutumata, uus tsentrum on kavandatud selle kõrvale. Kõrguseid alla 200 m ei tunnistata siin maamärk-maja puhul isegi sellise suurusjärguga linnas. Linn ise on tuntud selle poolest, et siin toodetakse suurem osa Hiina (seega ka maailma) nipsasjakestest ja mänguasjadest. Tõenäoliselt ka meie jõuluehetest.

Šanghai. Esimesed päevad

Vastused Tartu linnavalitsuse uue arhitekti Urmo Metsa koostet ülekuulamisprotokollile

Kuhu oleme sattunud?

Šanghaisse. Tuli triiviv tööpakkumine, Merje mahitusel haarasime sellest kinni ja siin me nüüd oleme. Maailma suurimas linnas. Linn on mõneski mõttes sarnane Tallinnaga. Näiteks selle poolest, et linna uus plahvatus sai alguse 1990. aastate alguses, koos linna avamisega välismaailmale.

Illustratsioon 1 (Epoch Times, 2003/9/28):

1960. aastail oli linnas kõrghooneid	~40
1980. aastail lisandus	650
1990. aastail lisandus sh 1997. a jooksul	2000 484
2003. a oli kõrghooneid linnas kokku	üle 3000 üle 100	(enam kui ~	24 korrust) 100 korrust

Kuigi maju on linnas palju, arhitektuuri siin linnas väga ei ole. Vihale ajab. Või on mu tusa põhjus pigem halvas ilmas? Ka kohalikud räägivad, et siin linnas on raske orienteeruda, uutel hoonetel puudub omapära. Ma pole nelja päevaga suutnud ära õppida, kuidas Pudongis Times Square'ilt kõrvalkvartalisse koju minna. Igatahes öösiti ja uduga on linn hulga šikim, kui päise päeva ajal. Optimismi hoiab üleval võimalus elu esimest Kengo Kuma välja mõeldud maja vaatama minna.

Suurim üllatus? Linna saabudes arvasime teadvat, et saabume rahvusvahelisse linna. Paraku osutus see suureks enesepettuseks. Tõsi on, et linnas on palju välismaalasi. Tegemist on sisserändajate linnaga ja Hiina erinevaist piirkonnist sisserännanud kaaluvad mujalt tulnud ikka kõvasti üle. Kui linnas valget näen, jään isegi vahtima. Seega inglise keelega linnas väga palju midagi teha pole.

Arhitektuur on küll rahvusvaheline - kuhjaga erinevaid postmodernistlikke pompöössusi, lisaks mõned pilvelõhkujad ja vidinad, mida võib-olla kannatab vaadata. Proovige ise siin teed leida: Edushi 3D Shanghai.

Illustratsioon 2. Šanghai on ehitatud Yangtse delta soisele pinnasele. Maapind vajub muljetavaldava kiirusega. Vahemikus 1990-2001 vajus linn 16 millimeetrit aastas. See on kordi enam, kui maakerge Põhja-Eestis:

Kuidas läheb Tõnisel ja Merjel ?

Läheb vahelduva eduga. Hästi ja väga hästi, siis jälle läbi musta masenduse. Töö on huvitav, vaheldusrikas: linnakeskused Foshanis (6 milj el) ja Hiina Sise-Mongoolias Hulunbuiris (2,7 milj el), seejärel sootuks uus linn Hangzhou lähedal. Proovige vaid öelda, et need Roomast suuremad linnad ei ütle teile midagi. Alguses oli tunne, et oleks pidanud hoopis proovireisijaks hakkama. Suur osa tööst on valge näona reisidel kaasas käimine. Hiinlased on ju kavalad. Teavad, et tellijale soovib, et firmal oleks rahvusvaheline taust ning tassivad meid tellijale vaatamiseks kaasa. Tegelikult aga ei saa see laowai toimuvast midagi aru - kõik käib ju hiina keeles. Etteruttavalt võin öelda, et hiljem võetaksegi meil tööle "firma peadisainer", kelle ainsaks tööks saab oma valge näoga projekte tutvustada. Sellega meie tormiline tööreisimine ka selles firmas lõppeb.

Kas kohalikud töötud on juba ambitsioonikad eurooplased tükkideks rebinud ?

Kohalikke töötuid ei ole olemas! Inimesed tulevad siin leiduvat tööd ära tegema ja seda nad siin looma kombel teevadki. Hiina on hetkel kinnisvaramulli ajastus. Kõik tuleb kuidagi tuttav ette. Keegi ei usu, kui räägid, et see võib lõhkeda kunagi. Hiina potentsiaal on muidugi teine. Valdav osa elanikkonnast elab ikka veel maal ja maalt voolab linna inimesi pidevalt. See teeb siinse elanikkonna ääretult põnevaks. Samas hävivad ajaloolised naabruskonnad peadpööritava kiirusega. Hinnatud on vaid üksikud ajaloolises stiilis pseudo-vanalinnad, soovitavalt võimalikult euroopalikus stiilis. Tegelik vana tõmmatakse maha, et kiiresti midagi asemele ehitada.

Kas Veikko Täär asutab kontaktide abil kurikuulsa hiina suusabaasi ?

Aktüell teema, muide. Kuni selle nädalani oli siin ikka väga külm. Laiuskraad peaks nagu Marokole vastama, aga kliima kõigub kusagil Batumi ja Kiievi vahel. Kartsime, et hakkab veel lund sadama. Õnneks piirdus vaid liivatormiga (polnudki sudu, pele). Nüüd on õnneks hakanud tuuled Sichuani (loe: sõtshuan) poolt puhuma ja kliima sarnaneb pigem saunaga. Nii see käibki. Hommikune ilm ennustab kasuka-päeva, töölt tulles aga avastad end kasukaga saunast. Šanghai kevad. Puud ei ole veel lehis.

Tervitused kõigile, kes meid tunnevad.

Tõnis, Merje