Some thoughts about expats in Shanghai and our attitude towards the Chinese people and their habits. On these moments, when we again, probably 100th or something time, start complaining about all those cons of living in China, I like to compare China to the lovely pine grove around my home sweet home in Estonia: it is so cozy when you look at it from out of my window, but going there barefoot, you at once learn to hate it. Like the ground around my home, China needs a special way to walk on. Only then one can fully adorn it. If you don't, you will stay a bitter 19th century colonist, teaching locals "culture and good manners". Locals, the manners and culture of whose are way older than yours. But what is the way? That is what I myself would like to know. In return I can teach, how to walk barefoot under pine trees.
Üks mõtisklus Hiinas elamise ja olemise teemal.
Hiinas elades häirivad mind aeg-ajalt väga mõned siinse elu tahud. Paljud
neist oleks nagu kasvatusvead – kurgu puhtaks „kraaksumine” avalikus
kohas, sellele järgnev maha sülitamine? Või siiski prügikasti, mitte maha?
Suitsetamine siseruumides? Liikluskultuur? Vastik ... Need oleks nagu Hiina
kõige olulisemateks aspektideks, varjutades kõik muu. Neil teemadel
kurtmine on kohati meie, siinsete välismaalaste vahel rahvusspordiks kujunenud.
Võiks öelda, et see kauge ja meie omast nii palju vanem maa on tegelikult nagu MÄNNIMETS – kaugelt ilus kaeda – puud,
päike, udused vaated jne. Piisab aga vaid sellesse hurmavasse metsa PALJAJALU
ettevaatamatult sisse põigata, kui kogu ilu hetkega otsa saab. Käbid, sipelgad, kuratlikult
valus... Männisalu võib ju teoorias tore olla, aga see toredus ei jõua meieni,
kui me õigesti astuma ei õpi - päkk ees, näiteks – või kui me midagi jalga ei pane.
Tõsi või mis?
Kuidas astuda Hiinas nii, et „käbid” ei torgiks, see on siin kohanemise üks
olulisemaid võtmeküsimusi. Kuid vastus pole lihtne tulema. Paksust nahast, mis paratamatult selga kasvab,
ei piisa, sest ikka leiab näiteks juhuslik suitsetaja just selle hetke, mil sa oled
oma kookonist välja õhku hingama tulnud ning laseb oma „kurgu sügavused” lartsatusega
otse sinu hinge.
Niikaua olemegi me, välismaalased, siin Hiinas ikka ühed kolonistid. Sada aastat
hiljem, aga ikkagi vaimselt kolonistid. Tuleme siia, kaugele maale ja asume, õhukesed „siidisokid”
jalas, kohalikke õpetama. Kuidas teisiti? Mina vastust sellele küsimusele veel
ei tea, ka nüüd pea kolm aastat siin elanuna. Suvel Nõmmele jõudes võtan ikkagi jalad
paljaks. Mitte et keegi oleks usinalt käbisid vahepeal korjama hakanud ja ka
mesilased on mu koduõue võililledel alati ootevalmis.
Meenub veel lugu Neenetsimaal kohatud sisserändajast, kes rääkis, kuidas nemad
vaimustunult arbuusisabas seisid, samal ajal kui „rumalad ja harimatud” neenetsid
vaatasid – vaat kus tohmanid, ostavad rohelisi marju. Oleme neid kultuuritoojaid ju Eestiski kohanud. Seda ligu mulle rääkinud inimese jaoks oli see nende kultuurilise
üleoleku näitajaks. Samas, ega igaüks pea ju arbuuse sööma, et olla kultuurne?
Tegelikult on ju hiinlased ühed ütlemata toredad inimesed. Kõik need
võimatult häbelikud inimesed, kes elus võib-olla esimest korda võõramaalast
nähes, näpp pikalt ees, wàiguórén (välismaalane) hüüavad. Mäletate küll, mis
oli meie esimene reaktsioon, kui lastena Antsla vahel elu esimest elusat
aafriklast nägime? „N ... ! ”
Tagasiteel Daishani saarelt, algselt 2011. a.
