Sūzhōu hé

Tänane õhtu oli nagu filmis. Pärast pingelist tööpäeva läksime Suzhou jõe äärde jalutama. Palav õhtupoolik kiskus tasapisi vihmaseks. Nagu ikka lämbe ilmaga juhtub. Pitsa kallis restos, kohvi kallim kui pitsa. Ei ostnud loomulikult. Vahepeal oli hakanud sadama klassikalist filmivihma. Äike ja kõik olid omal kohal, tänav säramas vihmas, autolaternad välkumas, vihmavarjud, daam vihmas...

Tema ilmselt ei nautinud seda. Mulle aga ilmastik meeldib. Vihmavarjud, vihm, meie.

Metroojaamas film jätkus. Perroonid vastakuti, meie teine teisel pool rööpaid. Mina tagasi tööle, tema koju. Nii need rongid siis tulidki. Samal ajal... ning ma enam ei näinud teda. Just nagu filmis kusagil Pariisis või NYKis. Siinsamas koduses Šanghais. Põhja-Raudteejaama metroopeatuses. Ja siis see tüdruk, kes jäi järgmises peatuses teisele poole sulguvaid uksi. No contact, vaid pilk läbi ukseklaasi. Süüdimatu, karistamatu.

Buda mägi

Tööreis

Ühepäevane tööreis Guǎngzhōu hiigellinna külje alla seesinatsesse Koolhaasi poolt kuulsaks kirjutatud Pärlijõe deltasse. Kahetunnine lennureis hommikul, lisaks 1 tund bussisõitu. Õhtul jälle kõik sama teed tagasi. Vahepeal üks kasin kohtumine hiina keeles ja rohkelt vaba aega. Eesmärgiks Fóshān, linn mille elanike arv kõlab uhkelt - 5,4 miljonit (2000. a andmed). Linnas endas elab pealt 1 miljon elanikku, ülejäänu on haldusala. Muljetavaldav sellegi poolest. Linn areneb sihiga kasvada kokku naabruses asuva hoogellinna Guǎngzhōuga (tuntud kui Kanton, 10 milj el ^metrop).

Fóshān (佛山) kõlaks tõlkes 'Buda mägi'. Hoolimata paljulubavast nimest on see esimesel kohtumisel just selline linn, mille kohta mõtled, et siia ei tule enam kunagi tagasi. Bussijaama juures võtab meid vastu taksopeatus haisva jõega. Peatus, kust on võimatu taksot saada. Võib ju olla, et see kaunis jõgi polegi linna kloaak, lihtsalt kõrvalasuv tofuvabrik on kogemata oma heitmed jõkke lasknud. Võib-olla. Kui mingil hetkel tundubki takso aknast vaadates, et tegemist on mõnusate, Euroopa kombel tihedalt majadega ja korralikult ritta seatud puudega ümbritsetud tänavatega, siis taksost väljudes võtab meid vastu kõrvulukustav ja hingemattev liiklus. Metrooehitus on algusjärgus ning suure Guǎngzhōuga   kokku kasvamise tuhinas kodanikud liiguvad linnas ringi mootorratastega, mitte akudel liikuvate vaiksete jalgratastega, nagu šanghailased. Tulemuseks on lärm ja gaasidest paks õhk. Merd ju läheduses pole ja linnaruum on tihe. Linn nagu õudusunenägu.

Meie projektijuht Zhāng Yù, Hiina paremaid inimhingede insenere, toob mureilma päikesekiire. Minu soovil nõustub ta, et pärast ülipõnevat hiinakeelset ärikohtumist läheme vaatame üle linna ainsa klassikalise vaatamisväärsuse - esivanemate (taousu) templi. Sealt püüab ZY meid viia ühte kohaliku söögikohta, mida aga ei tule ega tule. Keskkond läheb aina tihedamaks ja mürarikkamaks. Siin tulebki pähe mõte, et siia ei tule ma enam kunagi tagasi. Äkki keerame vaiksele kõrvaltänavale ja kõik muutub - keskkond emotsioon, helitaust.

Majad on kuni 6-korruselised, nauditavas 1960. aastate stiilis. Mida edasi, seda tihedamaks ruum läheb. Neil tänavatel enam autoga läbi ei mahu. Tänavate rägastik tiheneb Kowlooni vanalinna tasemeni, siis hõreneb ootamatult taas valgustatud tihedaks 1960. aastate järelmodernismiks. Poleks tänavad ja majad nii räpased, võiks öelda, et see võiks olla unistuste linnaosa. Selline pööre paari tunni jooksul. Võiks küll tagasi tulla. Lahe.

Vaata ala lennuvaadet, või siis 3-mõõtmelist kaarti. 3d kaardil majadele klikates saab vaadata ka nende fotot!

---

Fóshāni uue linnasüdame projekt kujutab endast 1,4 x 2 km ala kolme kavandatava metroojaama vahel. Ala on tihedalt täis kuni kuuekorruselisi hooneid ja töötavat keskkonda. Üllatus küll, aga arvestama peab vaid kolme uusima hoonega neist. Sajad vanemad aga, kanalid ja puha - väärtusetu. ZY vaatab arusaamausega otsa, kui julgen arvata, et mõne vanema maja võiks säilitada. Ahjaa, we can preserve the footprint! Šanghai turistidele rekonstrueeritud Xīntiāndì juhtum on siinmail ikka veel haruldane erand.

Rääkisime hommikul pikalt ZYga Lõuna Hiinat hõlmavale Lǐngnáni piirkonnale (岭南) iseloomulikust majatüübist ja Kagu-Hiina erilisest arhitektuurist. Arhitektuurist, mida seal tänapäevani laialt (paraku ka tuimalt) järgitakse. Teemasse süvenedes leidsin sellise uudise, tüüpilise praegusaja Hiinale.

Mille üle kodanik pildil rõõmustab?

Aga loomulikult selle üle, et tema sai esimesena kätte kompensatsiooni. Tema Lõuna-Hiinale iseloomuliku Lǐngnán-arhitektuuriga kodupiirkond, räämas ja kole, läheb lõpuks ometi lammutamisele ja tema oli esimene, kes sai valitsuselt kätte kompensatsiooni. Siin on Google'i tõlge artiklist, milles leevendatakse kodanike hirmu, et valitsuse lubatud valuraha jääb saamata. All aga näeme seda kodu, millest nii avala naeratuse saatel lahkutakse:

Tegelikult pole kodaniku rõõmu raske mõista. Kaugel siis on see aeg, kui Lasnamäe korter oli meie vanematele kättesaamatuks unustuseks? Kanalisatsiooni, kütet-jahutust, mingeid mugavusi ju vanalinnas pole. Nende probleemide vastu aitab hiinlaste arvates vaid lammutamine. Nii vähe, kui selliseid piirkondi üldse alles enam on. Äärmisel juhul ehitatakse siia midagi sarnast asemele - kuna see aga on linna üldise elamistihedusega võrreldes väga hõre, oleks uus piirkond väga kallis. Sinna need mõnusad vanalinnad siin kaovad.

Uksesõprade veerg. Qingi dünastia aegne Lõuna-Hiina elamu tüüpiline võreuks, kaasaegsete turvavõrede eelkäija. Insenerteadus missugune.

Rutiin võtab võimust

Tegelen Šanghaist üle lahe lõunasse jääva Shàngyú (vt kaardil) projektiga. 200 000 uue elanikuga linnaosa keskus. Meite omad on juba välja mõelnud hullumeelse sopilise tehisjärve keset merelt võidetud maad.
Täielik H2Olland. Shàngyú on koht, kus, nagu Hollandiski tuleb tegeleda elamisega vees ja vee ligidal. Elamud vee ääres, vee kohal... Vee ära juhtmine... Kõik see teema. Ja mida ma sellest teaksin, kui poleks EXPO 2000 ajal Hannoveris jäärapäiselt üksi H2Ollandi näitust vaatama läinud. Mitte kedagi meie grupist toona ei huvitanud, kuna näitus asus Expo alast päris kaugel. Nii lihtne see ongi. Infobaasi erinevus.

Kolmas kord ignoreerin meie hiina kolleegide ühist tervisevõimlemist. Loodan, et nad ei mõtle, et alpusest. Arusaadav, et pärast kuute tundi usinat tööd ja tööasendis lõunatamist ning samas asendis töölaual tukastamist on see ilmselt väga kasulik, aga ... ärgem olgem lapsikud, tulgem mõistusele... Nojah, mõistuse hääl vaidleb mulle vastu ja ütleb üheselt, et see võimlus on tervisele väga vajalik. Märtsikuu saabumisega lülitatakse suurejoonelises näitusekeskuse hoones, kus meie kontor asub, küte välja ja võimelmise ajaks on käed suhteliselt kinni külmunud — väljas on soojust hoolimata kalendrist siiski alla 10 kraadi. kirjutan agendile, kes meid Hiinasse sebis:

Dear Allen,

The busy atmosphere of our first days has vanished to somewhere, everyday routine is starting to get it‘s way. We still find the office great, the job you got us very exciting. Now we are designing a plan for a new city centre near Shangyu and another one in Inner Mongolia — this kind of scale one can only dream about in Estonia. And the colleagues seem to take us seriously. We're having a problem: we are not sure if we want to return to Estonia in June. It is too soon... Merje has already compared it with putting dirty clothes back on, before they are cleaned. Fancy that?

We are already getting used to our life here without blogging, without Youtube and without getting info about China from Wikipedia. All those Western small conveniences that are blocked here. Btw, I think Chinese language classes are desperately needed! Can you help with those?

So if you have any plans for an evening or a weekend, we will be glad to participate. Meeting you would be pure pleasure for us two. Cheers, Tõnis.

Elust ja tööst

Teine töönädal Šanghais. Suurim üllatus on kultuurišoki kestev sügavus. Arvasin, et peale Indiat ei loksuta miski aga Šanghai sai sellega ikkagi hakkama. Siinne ühiskond on 95% Hiina päritolu, inglise keele oskajaid on kaugelt vähem, kui rahvusvahelisusele pürgivalt linnalt oodatagi võiks. Ka meie stuudios on vaid paar inimest, kellega inglise keeles vestelda saab. Itaalia mõistes on see pigem Torino, kui Rooma.

Bürooga, kuhu Allen meid sokutas, oleme rahul. Esimesel nädalal oleme olnud peamiselt maskottideks, keda koosolekutele kaasa veetakse. Valge nägu koosolekulaua taga andvat siin, tuhandete aastate vanuses kultuuris firmale kaalu. Mine tea, aga tänu sellele oleme esimestel nädalatel kõvasti rännata saanud - kaugeim koht on minu möödunud nädalavahetuse reis Sise-Mongoolia põhjaossa. Merje on praegu Macau lähistel. Reisiga kaasnevad alati vastuvõtud ja kulinaarsed elamused. Toiduga nad õnneks kokku ei hoia ja see on neil uskumatult mitmekesine. Provintsidest siia tulnud inmesed on siia kaasa võtnud oma toitumiskombed, nagu meiegi oma kama ja leiva. Sise-Mongoolias oli muide lumi maas - ei usu isegi, milline rõõm oli lumega taas kohtuda pärast nädalat Šanghai rõskuses.

Kommunism? Šanghais on kommunismist näiliselt järel ehk vaid see, et teenindajatele jootraha ei anta. Samuti kohtab siin sageli NSVLi lipuga vääga sarnast Hiina kompartei lippu mõne asjamehe, ka ettevõtja laual. Parteilane näitab alati kuuluvust välja. Õõvastav taaskohtumine.

Aga see on aiva kahanev osa Hiinast. Valdav osa emotsioone on positiivsed. Tuhandeid aastaid kultuuri on igal sammul tunda, kuigi erinevad võimud seda kümne sambla alla matta on püüdnud. Kasvõi selles, et pärast elu eest ette võetud rünnakut bussile ikka vanematele istet pakutakse... Sellest juba tulevikus.

Päikest!

Esimene tõsisem tööpäev

Esimeste päevade vaikus tööl oli nagu vaikus enne tormi. Täna asusid kolleegid pealetungile. Et töö Hiina Sise-Mongoolias? OK. Ja kuidas me põdesime, et palusime projektijuhilt järele küsida, kas saaksime ikka ka asukohta vaatama minna. Täna sai esimese asjana kokku lepitud, et nädalavahetuse veedan 5-tunnise lennuteekonna kaugusel Lõuna-Siberis Hulunbuiris. Kes võis arvata, et Lõuna-Euroopaga samal laiuskraadil nii külm märtsi lõpus on. Või et mind alustuseks Siberisse küüditatakse.

Aga nädalavahetuseni on veel kaks päeva aega. Tänaseks on meil mõlemal suur reisimiste päev. Merje läheb neljapäeval-reedel Šanghaist lõunasse jäävates Shàngyú ja ??? linnas (mingi muu miljonilinn, mille nimegi ei tea) asuvaid kohti üle vaatama ja hiinakeelsetele koosolekutele aktiivselt osalema. Mina ise aga sõidan projektijuht Forrestiga (inglise nime võttiski ta muide Forrest Gumpi järgi) Yìwū linna koosolekule, kus arutatakse hiina keeles linna uue südame maamärgi arhitektuuri. Selleks on Forrest teinud igati kaasaegse ja nauditava projekti, mis ehk hilisema arengu käigus ka lokaalsemaid jooni omandab.

Selles linnas ilmneb muide üks väga uus mõte Hiina uuemas arhitektuurimõttes. Forresti sõnul jäetakse linna arvatavasti suhteliselt vaene vanalinn üldiselt puutumata, uus tsentrum on kavandatud selle kõrvale. Kõrguseid alla 200 m ei tunnistata siin maamärk-maja puhul isegi sellise suurusjärguga linnas. Linn ise on tuntud selle poolest, et siin toodetakse suurem osa Hiina (seega ka maailma) nipsasjakestest ja mänguasjadest. Tõenäoliselt ka meie jõuluehetest.

Šanghai. Esimesed päevad

Vastused Tartu linnavalitsuse uue arhitekti Urmo Metsa koostet ülekuulamisprotokollile

Kuhu oleme sattunud?

Šanghaisse. Tuli triiviv tööpakkumine, Merje mahitusel haarasime sellest kinni ja siin me nüüd oleme. Maailma suurimas linnas. Linn on mõneski mõttes sarnane Tallinnaga. Näiteks selle poolest, et linna uus plahvatus sai alguse 1990. aastate alguses, koos linna avamisega välismaailmale.

Illustratsioon 1 (Epoch Times, 2003/9/28):

1960. aastail oli linnas kõrghooneid	~40
1980. aastail lisandus	650
1990. aastail lisandus sh 1997. a jooksul	2000 484
2003. a oli kõrghooneid linnas kokku	üle 3000 üle 100	(enam kui ~	24 korrust) 100 korrust

Kuigi maju on linnas palju, arhitektuuri siin linnas väga ei ole. Vihale ajab. Või on mu tusa põhjus pigem halvas ilmas? Ka kohalikud räägivad, et siin linnas on raske orienteeruda, uutel hoonetel puudub omapära. Ma pole nelja päevaga suutnud ära õppida, kuidas Pudongis Times Square'ilt kõrvalkvartalisse koju minna. Igatahes öösiti ja uduga on linn hulga šikim, kui päise päeva ajal. Optimismi hoiab üleval võimalus elu esimest Kengo Kuma välja mõeldud maja vaatama minna.

Suurim üllatus? Linna saabudes arvasime teadvat, et saabume rahvusvahelisse linna. Paraku osutus see suureks enesepettuseks. Tõsi on, et linnas on palju välismaalasi. Tegemist on sisserändajate linnaga ja Hiina erinevaist piirkonnist sisserännanud kaaluvad mujalt tulnud ikka kõvasti üle. Kui linnas valget näen, jään isegi vahtima. Seega inglise keelega linnas väga palju midagi teha pole.

Arhitektuur on küll rahvusvaheline - kuhjaga erinevaid postmodernistlikke pompöössusi, lisaks mõned pilvelõhkujad ja vidinad, mida võib-olla kannatab vaadata. Proovige ise siin teed leida: Edushi 3D Shanghai.

Illustratsioon 2. Šanghai on ehitatud Yangtse delta soisele pinnasele. Maapind vajub muljetavaldava kiirusega. Vahemikus 1990-2001 vajus linn 16 millimeetrit aastas. See on kordi enam, kui maakerge Põhja-Eestis:

Kuidas läheb Tõnisel ja Merjel ?

Läheb vahelduva eduga. Hästi ja väga hästi, siis jälle läbi musta masenduse. Töö on huvitav, vaheldusrikas: linnakeskused Foshanis (6 milj el) ja Hiina Sise-Mongoolias Hulunbuiris (2,7 milj el), seejärel sootuks uus linn Hangzhou lähedal. Proovige vaid öelda, et need Roomast suuremad linnad ei ütle teile midagi. Alguses oli tunne, et oleks pidanud hoopis proovireisijaks hakkama. Suur osa tööst on valge näona reisidel kaasas käimine. Hiinlased on ju kavalad. Teavad, et tellijale soovib, et firmal oleks rahvusvaheline taust ning tassivad meid tellijale vaatamiseks kaasa. Tegelikult aga ei saa see laowai toimuvast midagi aru - kõik käib ju hiina keeles. Etteruttavalt võin öelda, et hiljem võetaksegi meil tööle "firma peadisainer", kelle ainsaks tööks saab oma valge näoga projekte tutvustada. Sellega meie tormiline tööreisimine ka selles firmas lõppeb.

Kas kohalikud töötud on juba ambitsioonikad eurooplased tükkideks rebinud ?

Kohalikke töötuid ei ole olemas! Inimesed tulevad siin leiduvat tööd ära tegema ja seda nad siin looma kombel teevadki. Hiina on hetkel kinnisvaramulli ajastus. Kõik tuleb kuidagi tuttav ette. Keegi ei usu, kui räägid, et see võib lõhkeda kunagi. Hiina potentsiaal on muidugi teine. Valdav osa elanikkonnast elab ikka veel maal ja maalt voolab linna inimesi pidevalt. See teeb siinse elanikkonna ääretult põnevaks. Samas hävivad ajaloolised naabruskonnad peadpööritava kiirusega. Hinnatud on vaid üksikud ajaloolises stiilis pseudo-vanalinnad, soovitavalt võimalikult euroopalikus stiilis. Tegelik vana tõmmatakse maha, et kiiresti midagi asemele ehitada.

Kas Veikko Täär asutab kontaktide abil kurikuulsa hiina suusabaasi ?

Aktüell teema, muide. Kuni selle nädalani oli siin ikka väga külm. Laiuskraad peaks nagu Marokole vastama, aga kliima kõigub kusagil Batumi ja Kiievi vahel. Kartsime, et hakkab veel lund sadama. Õnneks piirdus vaid liivatormiga (polnudki sudu, pele). Nüüd on õnneks hakanud tuuled Sichuani (loe: sõtshuan) poolt puhuma ja kliima sarnaneb pigem saunaga. Nii see käibki. Hommikune ilm ennustab kasuka-päeva, töölt tulles aga avastad end kasukaga saunast. Šanghai kevad. Puud ei ole veel lehis.

Tervitused kõigile, kes meid tunnevad.

Tõnis, Merje

Заметки о Тбилиси / Notes on Tbilisi

Фон. В течение прошлых 20 лет Грузия видела больше бедствий, чем человек из Запада себе воображать может. Довольно богатые советские времена спешно разваливались после 9. апреля 1989. года c мельканием саперных лопат на проспекте Руставели в Тбилиси. После трех лет гражданской войны начался драматическая стагнация режима Шеварднадзе со всеми напряженными отношениями оставленными нерешенными. Посольства иностранных стран классифицировали Грузию как опасную для посещения. Переворот к лучшему пришлось 2004. года. Каждый грузин вам это утвердит. Доверие к новой администрации сильно, меры приняты решительные. Прошлые годы оставляли их очень интересный отпечаток на построенной среде Грузии. Сегодня уже трудно представить, что на эти радостные улицы в еще не так далеким прошлым шло жестокий бой.

Background. Georgia has seen more disasters during last 20 years, than a European ever can imagine. Eruption of the wealthy Soviet time arrived peak 9.4.1989, with military spades flickering on Rustaveli Avenue. 3 years of civil war were followed by the dramatic stagnation of Shevardnadze regime with all the tensions left in the air. Foreign embassies rated Georgia as dangerous to visit. Turn upwards came 2004. Every Georgian says that - trust in the new administration is strong, steps taken - fierce. The years passed have left their very interesting footprint on the built environment of the city. It is hard to imagine batalla going on just on these optimistic streets.

Башни беженцев. Один из самых интересных пространственных взрывов случился когда грузинские войска летом 1993. года потерпели поражение в Абхазий. Результат этого - почти 300 000 грузинов были изгнаны из своих домов. Более 10 лет, этим людям дали временный дом в гостиницах и санаториях (которые потеряли своих русских клиентов), в общежитиях университетов, в здании главного железнодорожного вокзала Тбилиси... В течение этих лет беженцы перестроили их благородные дома в нечто вроде вертикального села. Самая интересная из них, когда-то шикарная гостиница „Иверия“. Там расселились более 1000 беженцев. Для того чтобы достигнуть социальный баланс, беженцам дали бесплатно воду и электричество. Самым видимым была измена на фасаде - структура стоящий на бывших солнечных балконов и сделан из всех имеющимися материалов. Но новые времена не допускают Kowloon Walled City в своем сердце. В конце 2004. года беженцы получили в компенсации 7000$ за каждой комнаты чтобы начать новая жизнь. „Иверия“ будет обычной гостиницей "Radisson" с совсем не так капризной эстетикой. Это нормальный ход - Абхазия потеряно и никакой дороги назад не существует. Беженцы должны интегрироваться.

Одна идея полученная из окна поезда. Как достигь дополнительное пространство для проживания? Решение по грузински: на фасаде советского жилого блока надо закрепить достаточно сильный каркасс. Если людям надо, то они могут сами на этой структуре построить дополнительные комнаты. (см. илл. 2) Минимальные правила необходимы, чтобы отрегулировать это. Или не нужны? Обычно здесь вместо той структуры использованы существующие балконы или строили дополнительные комнаты построены как консоль (см. илл. 1).

Towers for the refugees. One of the most interesting urban explosions started with Georgian forces being tragically defeated in Abkhazia in summer 1993. The result was, that almost 300 000 people of Georgian origin were driven out of their homes. More than 10 years, these people were given temporary home in hotels and sanatoriums (that had lost their Russian clients), university dormitories, Tbilisi main Train station... During this time the refugees managed to rebuild their noble homes into exciting vertical villages. Of utmost interest is the former chic hotel "Iveria", which housed more than 1000 refugees. To achieve social balance, refugees were given free free pipe-water and electricity. The result is most visible in the facade, which consists of balconies covered with structures made of things available. But new times do not tolerate Kowloon Walled City in its heart. In the end of 2004 people got 7000$ compensation for each room to start new life. "Iveria" will become a usual hotel "Radisson" with not too demanding aesthetics. That is normal way things are going - Abkhazia is lost and the refugees have no way back. They have to start integrating.

An idea got from the train window. How to achieve additional living space? Solution à la Georgia: an additional strong enough structure is fixed on the facade of the Soviet era apartment block. So, if the residents need, they can extend their homes there. Minimal rules are needed to regulate the activity. Or are they needed at all? Usually for that structure, existing balconies are used or is the additional room built as a cantilever.

Где наши корни? , В отличие от Эстонии, Грузия - древняя нация. Русская власть была только эпизодом в их длинную историю. По этому кажется, что официальная Грузия оставила оптимистический модернизм советской времени позади и пытается выражать себя через славное прошлое. 2003. г. новый главный собор грузинской церкви был закончен в традиционном грузинском стиле. Новые здания на бульваре Руставели подражают окружившей архитектуре в колониальном стиле. Оптимистический супермаркет советской эры с средиземноморским атриумом покрыт картинами старых зданий. Его британские собственники уже объявляли снос.

У президента Саакашвили особенный страсть к фонтанам. Эти вытекали на важных площадях городов Грузии. Президент любит присутствовать на открытии фонтан и как ребенок радоваться когда фонтан включат. Но фонтаны также, случается, сделаны главным образом в тяжелом колониальном стиле. Нетипичные и мелкие элементы дизайна города, т.е. многочисленные светильники в форме пальм - „пальмы Саакашвили„ - на главных артериях городов. Администраци же надо показать, что есть изменении к лучшему. В Грузии это сделано посредством эстетикой окружающей среды.

Where do we come from? Unlike Estonia, Georgia is an ancient nation. Russian power was just an episode in the long trace of their history. Hence official Georgia has left the optimistic modernism behind and tries to constitute itself through the glorious past. 2003 the Holy Trinity Cathedral was finished in traditional Georgian style. New buildings on Rustaveli Ave mimic the surrounding colonial style architecture. The optimistic soviet era supermarket with Mediterranean atrium is covered with pictures of old buildings. Its British owners have announced its demolition.

President Saakashvili has a special urge for fountains. These have emerged on all most important squares of the cities of Georgia. President loves to attend fountain openings and looks happy as a child at the moment they are switched on. But the fountains also happen to be mostly in heavy colonial style. Even more surprising are smaller city decoration elements, i.e. numerous lamps in shape of palms - so called Saakashvili palm-trees - on main arteries of the cities. The administration has to show out, that changes are for better. In Georgia this is made by means of aesthetic environment.

Шик Грузия. Прогресс модернистской архитектуры продолжался после смерти Сталина. Были построены многочисленные общественные здания с экспрессивной формой и роскошными украшениями. Самый своеобразный из этих здание инженерного корпуса Грузинского министерства автомобильных дорог, но также Свадебный дворец, станция канатной железной дороги, разные здания в курортах.
Грузинская архитектура было бы не то, если бы здесь не было школы сильных скульпторов. Более известный представитель этой школы знаменитый Зураб Церетели - автор памятника Петра Великому в Москве. Он принесенный в Грузии, сейчас считанный дворянским скульптором мэра Москвы Лужкова. Его искусство опознаваемо на улицах - главным образом сверкающие стеклянные мозаики на фасадах, вероятно вдохновленные искусством Антони Гауди.

Chic Georgia. The flight of Georgian modern architecture continued after death of Joseph Stalin. Numerous public buildings with very expressionist form play and luxury decorations were built. Most extravagant of these is the Engineering building of Georgian Ministry of Highways, but also the Palace of Marriages, station of the funicular railway, various holiday resorts.
Georgian architecture would be totally different, if there were no strong sculptors to benefit from. Most famous representative of Georgian sculpture is Zurab Tsereteli (b. 1934) - author of the monument to Peter the Great in Moscow. He is a Georgian-born man, who is considered to be court sculptor of Moscow mayor Luzhkov. His art-pieces are recognisable in the streets. Mostly glass mosaics, probably inspired by Antoni Gaudí.

Реликты. С другой стороны многие разрывы в истории также имеют некоторые интересные импликации. Множество из них не были бы здесь в обстановки стабильной развитии. Интересные многие интерьеры из времен, когда Грузия было вроде Riviera России. Например кафе Лагидзе на проспекте Руставели - Champs-Élysée Кавказа. Это место то, что осталось от известного во всем мире ресторана Вод Лагидзе. „Вода не такая уж хорошая, как прежде,“ жалуется продавщица, сделав с импозантной классической машины вод Тархун. Окружающий интерьер роскошный - зеркала, темно-красный мрамор и украшения в Стиль Модерн. Мозаика на стенах раскрывает нам правду - роскошь из 1960х годах.

Город Batumi представляет нам более поразительную пару - на улице Константина Гамсахурдия мы найдем обычный советский продовольственный магазин Батумпродторг № 6 с интерьером в стиле роскошных годах начала 20ого века со сверкающими зеркалами и золотистыми деталями. В следующий дом мы можем видеть обычный магазин парфюмерии с интерьером высокого искусственного качества советской эры. Это хорошим примером изумительной мудрености советских дизайнеров интерьера, работая в постоянном положении дефицита основных материалов (см. фото). Эти места надо обязательно посетить прежде, чем они уступают гипсовым потолкам и дешевому дизайну.

Все это разнообразие привязано только с рекой Кура, текущим с супер-быстротой через Тбилиси и всю Грузии. Такой же и скорость эскалаторов метрополитена Тбилиси, которые фактически вытягивают вас вниз. Первый раз, оно является довольно запугивающим. По тем же мере был я испуган, изучая мчащуюся реку от моста. Но чувство скорости ложна. В Тбилиси нет никакой спешки. Только надо быть внимательным пересекая улицу - водители не замедляться. Просто привычки нет. No offence!

Relics. On the other hand disjointedness of the history also provides some interesting implications. A lot of the vulnerable to economic wellbeing is preserved. Good examples are the numerous interiors from the times Georgia was the Rivera of Russia. One of these is the cafeteria Lagidze just off the Rustaveli Avenue, Champs-Élysée of the Caucasus. That place is the odds and ends left of what once was a world famous restaurant. "Lagidze sodas are not the same anymore. The water is cheesy," complains the sails-girl, operating the impressive soda machine to produce famous soda of tarragon. The surrounding interior is luxury - mirrors, dark-red marble and fine Art Nouveau decorations. The mosaic on the walls tells us the truth - the luxury is from the booming 1960s.

The city of Batumi presents us a even more fascinating pair - on the street of Konstantine Gamsakhurdia we find an ordinary post-Soviet food store BatumProdTorg Nr. 6 with fine glittering interior from the beginning of 1900s. Just next door is a ordinary perfumery shop with high class Soviet interior design. The latter is a good example of the fascinating ingenuity of Soviet-time designers, working in a constant state of deficit of basic things (see photo). It is a definite must, to visit these places fast, before they give way to plasterboard-ceilings and cheap design.
All this multiplicity is tied together by nothing but the super-fast River Mtkvari, flowing through the Parisian-style Tbilisi and the whole of Georgia. The same is the speed The Tbilisi Subway escalators virtually pull you down into the underground. First time, it is rather intimidating. As you are frightened, looking into the rushing river from a bridge. But the speed is false. There is no hurry. You only have to be cautious, crossing a street - the drivers will not slow down. It's just a habit. No offence.

Тынис Киммель, Мерье Мюурисепп
Журнал эстонской архитектуры „Maja“ 3-2007(53)