Archdailys meenutati äsja Miguel Fisaci fenomenaalset "Madriidi pagoodi":
Sellega seoses tuli meelde ülikooli ajal loetud
The Economisti artikkel, kus üsnagi põnevalt arutleti teemal, miks Kyōto
Idatempli Tō-ji (東寺) pagood, mille kõrgus ulatub 18-korruselise kaasaegse maja kõrguseni, jätkuvalt püsti seisab, samas kui ümbritsev on maaavärinate tõttu olnud korduvalt rusudes.
Kyoto. An Engineering Mystery: Why pagodas don’t fall down. The Economist 18.12.1997
Economisti veebilehelt on kaduma läinud pagoodi lõige:
Artikli kokkuvõtteks. Sagedaste maavärinate jm loodusõnnetuste tõttu hakati Jaapani tsiviilehituses 31meetrist kõrgemaid hooneid ehitama alles
suhteliselt hiljuti. Samas on kõrgemaidki pagoode ehitatud Jaapanis juba ligi 1000 aastat. Kirjasaatja jõuab põneva arutluse (soovitan kindlasti lugeda) tulemusel järeldusele, et iidse pagoodi püsivus seisab kolmel sambal: laiade räästaste inerts, korrustele jäetud vabadus liikuda lõdvalt üksteise suhtes ja liikumise energiat neutraliseeriv keskne
shinbashira (心柱) sammas.
Hiina ja Jaapani pagoodid on üldjoontes pärit samast juurikast, kuid läinud hiljem suhteliselt oma teed. Kuivõrd erinevat, ütlevad juba pinnalisel vaatlusel pildid: Hiina pagood / Jaapani pagood. Miks ei näi eelnev arutlus laienevat hoopis jässakamale Hiina pagoodile? Ka siin ei ole maavärinad just harvad.
Jaapani arheoloogid on leidnud tõendeid maasse löödud rituaalseist püstsambaist juba
Jōmoni [
džoomon] ajastust. Ehk ühendati hiljem, budismi saabumisel, Indiast üle Hiina saabunud stuupa ja Jaapani oma samba-sümbolism, saades nii tulemuseks Jaapani pagoodi? Seega võiks
shinbashira olla samavõrd nii religioosne objekt, kui ka looduse purustavate jõudude füüsiline tasakaalustaja.
Jumal peitubki ju detailides, lõpetab nimetu kirjasaatja Kyōtost.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar