Zaozhuangi poeesia

Zaozhuangile meeldib mängida oleva ja olematu piiril. Tegelikult on ta üks linnake, (township), aga ta ei ole rahul selle seisusega, sest tal on tohutu eelis paljude taoliste ees - teda läbib Peking-Shanghai kiirraudtee. Mitte ainult ei läbi, vaid suisa peatub siin. Zaozhuangi linnakesest on mõlemasse suurlinna vaid kolme tunni tee, kuigi tegelik vahemaa on Xxx kilomeetrit. Nii ongi ta arendamas endale uut linnasüdant Xuechengi küla kohale. 

Kui sattusin siia esimest korda, oli esimene emotsioon - siin on kõik ehituses, kõikjal on vaid ehitusplatsid. Ka tänavad on alles ehituses. Mis ei ole ehituses, on pahatihti lammutamisel. Muude lammutuste seas lammutati ka Xuechengi ajalooline linnasüda, milles oli tuntavad Saksa kihistused Teise maailmasõja eelsest ajast, väidetavalt ka Jaapani okupatsiooni ajast. Paraku peab linnasüda tulema uus ja küütlev. Kui vaja, saab ju vanad majad tagasi ehitada. Nii on juba uues asukohas teistkordselt tuhast kerkinud vana laguneda lastud heimatlik raudteejaamahoone. Ümberringi kerkivad tontidena pealt kahekümnekorruselised elanud, valitsushooned, ennastunustavalt taevasse pürgiv prokuratuurihoone. 

Midagi on aga puudu. Teater, esindusrestoran, linnaraamatukogu?  Tiirutama korraliku restorani leidmiseks tunde, kuid tuluga. Meie nõudlik hollandlasest arhitekt peab leppima lihtsa pererestoraniga. Need nimetatud, linnale uliolulised funktsioonid on alles meie töölaual. Samal ajal rabeleb xuechenglane oma igapäevaseid rabelemisi, et ellu jääda. Ta võibolla ei teagi, et selline asi nagu raamatukogu või teater võiks olemas olla. Pole siis pole. Hea, kui ta aimab, et mujal selliseid asju esineb.

Zaozhuang, või on ta Xuecheng, või hoopis Lincheng, nagu ta ajaloos tuntud on? Hiina praeguse aja arendustele omaselt on tegu paarislinnaga, kus vana, väljakujunenud aga ka kulunud keskuse kõrvale püstitatakse uus ja vooruslik. Vanasse Zaozhuangi meil asja pole. Meie tööd on kõik Xuechengis ja pühendatud selle välja ehitamisele.

Zaozhuang võiks minu jaoks olla lihtsalt üks neist üksteisest eristumatutest Hiina buumilinnadest, mida ikka olen kohanud. Zaozhuangil on aga sääse tahtel üks eripära - meie arhitektuuribüroo kõik projektid asuvad selles linnas. Seetõttu tunnen linna nagu oma. 

Üks meie viimase aja olulisemaid projekte siin ongi vanalinn. Nojah. Tegelikult jõuti vanalinn projekti algusfaasis edukalt maha lammutada, nüüd meie teeme selle kohale äritanavat, mis kandva ideena kasutab ajaloolise Linchengi tänavamotiive. Mõte pole paha, ka mastaabis kaugel Hiina tavalisest üle-elusuurest hullustusest.

Need äritanavad on tegelikult selle linna üks põhilisi komponente. Neid on siin iga nurga taga. Kõik ei ole sugugi ostutänavad. Raudteejaama kõrval asuva nn esindushotelli taga laiub kolmekorruseline kitsaste tänavatega labürint. Poed? Ei, miks peaks raudteejaama juures olema poed? Siin on põiktanavate kaupa võõrastemajasid. Teisal on põnevalt postmodernismi ja uusurbanismi ristav pudupoodide tänav - 财富大世界. Astun sinna juba teist korda ja taas öösel. Koht oleks nagu Ivo linna lauldud korstnapühkija ja pagari multikast vaja võetud. Müstiline paik - öösel alati prügiga kaetud tänavad, kilekotid tuules lendamas, nurga taga kutsuvalt ja samas alati kahtlaselt vallatult vilkumas internetibaari või mingi muu kahtlaselt vallatu poekese reklaam.

Professor Fengi inetu paviljon

"Crude pavilion", a masterpiece by Feng Jizhong, gets its name and possibly also its mood from Tang dynasty poet Liu Yuxi's poem Lou Shiming, praising simplicity of a building, that is given soul only by the people inhabiting it. So these dudes playing cards in the verandah, they are the soul of prof Feng's creation!
The Fangta Garden is built 1978-1981, it includes some historic buildings (the square tower, among others) that are arranged in a sight-for-sore-eyes contemporary garden setting.

Palju on Hiinas pisiasjadesse peidetud luulet. Proovime ühe siin lahti muukida.

Shanghais Songjiangi Fangta aias on professor Féng Jìzhōngi projekteeritud rookatusega paviljon, millel kummaline nimi - Hélòu xuān - Inetu paviljon. Ehitis ise on kaugel inetusest, olles oma aja kohta väga edumeelne, tegeledes üheaegselt moodsuse ja traditsiooniloisusega. 1970. aastate lõpp oli Hiinas veel kaugel tänapäeva avatusest, Shanghai ime oli sündimata, suur tüürimees isegi oli alles äsja ohjad käest andnud.

Aga ikkagi see nimi. Nime on andnud hütile tuntud luuletus Tangi ajastu lõpupoole (u 800. a) tegutsenud luuletajalt Liú Yǔxīlt:

Liú Yǔxī : Kiri hurtsikul	劉禹錫﹕陋室銘 lòushì míng
Mägi ei pruugi olla kõrge – elab seal pühamees, on see tuntud.	山不在高，有仙則名。 shān bùzài gāo, yǒu xian zé míng.
Vesi ei pruugi olla sügav – elab seal draakon, on sel vaim.	水不在深，有龍則靈。 shuǐ bùzài shēn, yǒu lóng zé líng.
Nõnda on selgi hurtsikul vaid mu enese vooruste hingus.	斯是陋室，惟吾德馨。 sī shì lòushì, wéi wú dé xīn.
Sammal rohetamas trepil, heinad eesriietena akendel.	苔痕上階綠，草色入簾青。 tái hén shàng jiē lǜ, cǎosè rù lián qīng.
Kõnes ning naerus on siin tarkus, mida tavainimene ei tea.	談笑有鴻儒，往來無白丁。 tán xiào yǒu hóngrú, wǎnglái wú báidīng.
Sobib mängida lihtsat qíni, lugeda teemantsuutrat.	可以調素琴，閱金經。 kěyǐ diào sù qín, yuè jīn jīng.
Kõrva ei häiri vali muusika, eemal päevatöö kannatused	無絲竹之亂耳，無案牘之勞形。 wú sīzhú zhī luàn ěr, wú àndú zhī láoxíng.
Nanyangis oli Zhuge osmik , Sichuanis Ziyuni hütt.	南陽諸葛廬，西蜀子雲亭。 nányáng zhūgé lú, xi shǔ ziyún tíng.
Konfutsiuse sõnad: Kas see on siis hurtsik?	孔子云，何陋之有。 kǒngzǐ yún, hé lòu zhī yǒu.

Nagu Liu rohkem kui aastatuhande taguses luuletuses, annavad ka prof Fengi hütile elu seda tarvitavad inimesed. Sedakorda siis taas nagu elust irdunud vanamehed, kes seal hulkadena kaarte käivad mängimas. Kas on see koht, kus erudeeritud kaardimäng kõlab kokku teemantsuutra lugemisega?

Seletuseks: 

Tavainimene - autor on ametnik-õpetlane ja tema maja mõeldud ilmselt teistele temasugustele kooskäimiskohaks. Tavainimene ei tea ju kunstist miskitki.
Päevatöö kannatused - täpsemalt on originaalis mõeldud ilmselt just maetnikutöö põhjustatud kannatusi.
Qín - Hiina siidkeeltega tsitter qín on püsinud praktiliselt muutumatuna viimased 1700 aastat. Hiina haritlaste poolt soositud pillina on sellel instrumendil tihedad seosed mõlema suure hiina filosoofia - taoismi ja konfutsianismiga.
Nanyangis oli Zhuge osmik - Zhuge Liang, 181-234. Zhuge elas tagasitõmbununa oma roomajakeses Longzhongis. Liu Bei, hilisem Shu kuningas käis kolm korda Zhuge onni juures ning alles kolmandal korral nõustus too kuninga vastu võtma ja astuma kuninga teenistusse. Zhuge abiga oli Liu Bei mõnda aega väga edukas. Zhuge on enim tuntud jutustuse the Ruse of the Empty City kaudu. Mängides linnamüüril qini jätab ta vaenlasele mulje, et tühi linn peab olema hästi kaitstud.
http://www.silkqin.com/09hist/other/zhugeliang.htm
Sichuanis Ziyuni hütt - Yang Xiong e Ziyun (53 eKr-18 pKr), tuntud poeet ja õpetlane.
http://www.silkqin.com/09hist/qinshibu/yangxiong.htm

Liu Yuxi came from Henan Province, from Luoyang. He was an official who passed the highest imperial examinations when he was twenty and he worked alongside the poet Liu Zongyuan. Later, he was demoted for political reasons and sent to work for nine years in a minor position in Langzhou in Hunan Province. Though he was later recalled to the capital, he continued to have political problems, offending officials with his satirical writing, and finding himself again exiled to various postings around the country, though he ending his life working in a good position as President of the Board of Rites. He was considered an important poet in his day, and wrote poetry that showed an interest in adapting folk songs to poetry (as in the "Bamboo Branch Song" included in the Anchor Book of Chinese Poetry) along with very strong political poems. His repeated exile was a direct result of the political views evinced in his poetry.

Andmeleht

Hütt-paviljon / 何陋轩

Arhitekt: 冯纪忠 / Féng Jìzhōng

Asukoht: Tahulise torni aed, Songjiang, Shanghai / 上海松江，方塔园

Ehitamise aeg: u 1978-81

Liú Yǔxī / 刘禹锡, luuletaja,  772–842, hiline Tangi ajastu

Kolonialismist minus eneses

Some thoughts about expats in Shanghai and our attitude towards the Chinese people and their habits. On these moments, when we again, probably 100th or something time, start complaining about all those cons of living in China, I like to compare China to the lovely pine grove around my home sweet home in Estonia: it is so cozy when you look at it from out of my window, but going there barefoot, you at once learn to hate it. Like the ground around my home, China needs a special way to walk on. Only then one can fully adorn it. If you don't, you will stay a bitter 19th century colonist, teaching locals "culture and good manners". Locals, the manners and culture of whose are way older than yours. But what is the way? That is what I myself would like to know. In return I can teach, how to walk barefoot under pine trees.



Üks mõtisklus Hiinas elamise ja olemise teemal.

Hiinas elades häirivad mind aeg-ajalt väga mõned siinse elu tahud. Paljud neist oleks nagu kasvatusvead – kurgu puhtaks „kraaksumine” avalikus kohas, sellele järgnev maha sülitamine? Või siiski prügikasti, mitte maha? Suitsetamine siseruumides? Liikluskultuur? Vastik ... Need oleks nagu Hiina kõige olulisemateks aspektideks, varjutades kõik muu. Neil teemadel kurtmine on kohati meie, siinsete välismaalaste vahel rahvusspordiks kujunenud.

Võiks öelda, et see kauge ja meie omast nii palju vanem maa on tegelikult nagu MÄNNIMETS – kaugelt ilus kaeda – puud, päike, udused vaated jne. Piisab aga vaid sellesse hurmavasse metsa PALJAJALU ettevaatamatult sisse põigata, kui kogu ilu hetkega otsa saab. Käbid, sipelgad, kuratlikult valus... Männisalu võib ju teoorias tore olla, aga see toredus ei jõua meieni, kui me õigesti astuma ei õpi - päkk ees, näiteks – või kui me midagi jalga ei pane. Tõsi või mis?

Kuidas astuda Hiinas nii, et „käbid” ei torgiks, see on siin kohanemise üks olulisemaid võtmeküsimusi. Kuid vastus pole lihtne tulema. Paksust nahast, mis paratamatult selga kasvab, ei piisa, sest ikka leiab näiteks juhuslik suitsetaja just selle hetke, mil sa oled oma kookonist välja õhku hingama tulnud ning laseb oma „kurgu sügavused” lartsatusega otse sinu hinge.

Niikaua olemegi me, välismaalased, siin Hiinas ikka ühed kolonistid. Sada aastat hiljem, aga ikkagi vaimselt kolonistid. Tuleme siia, kaugele maale ja asume, õhukesed „siidisokid” jalas, kohalikke õpetama. Kuidas teisiti? Mina vastust sellele küsimusele veel ei tea, ka nüüd pea kolm aastat siin elanuna. Suvel Nõmmele jõudes võtan ikkagi jalad paljaks. Mitte et keegi oleks usinalt käbisid vahepeal korjama hakanud ja ka mesilased on mu koduõue võililledel alati ootevalmis.

Meenub veel lugu Neenetsimaal kohatud sisserändajast, kes rääkis, kuidas nemad vaimustunult arbuusisabas seisid, samal ajal kui „rumalad ja harimatud” neenetsid vaatasid – vaat kus tohmanid, ostavad rohelisi marju. Oleme neid kultuuritoojaid ju Eestiski kohanud. Seda ligu mulle rääkinud inimese jaoks oli see nende kultuurilise üleoleku näitajaks. Samas, ega igaüks pea ju arbuuse sööma, et olla kultuurne?

Tegelikult on ju hiinlased ühed ütlemata toredad inimesed. Kõik need võimatult häbelikud inimesed, kes elus võib-olla esimest korda võõramaalast nähes, näpp pikalt ees, wàiguórén (välismaalane) hüüavad. Mäletate küll, mis oli meie esimene reaktsioon, kui lastena Antsla vahel elu esimest elusat aafriklast nägime? „N ... ! ”

Tagasiteel Daishani saarelt, algselt 2011. a.