Zaozhuangi poeesia

Zaozhuangile meeldib mängida oleva ja olematu piiril. Tegelikult on ta üks linnake, (township), aga ta ei ole rahul selle seisusega, sest tal on tohutu eelis paljude taoliste ees - teda läbib Peking-Shanghai kiirraudtee. Mitte ainult ei läbi, vaid suisa peatub siin. Zaozhuangi linnakesest on mõlemasse suurlinna vaid kolme tunni tee, kuigi tegelik vahemaa on Xxx kilomeetrit. Nii ongi ta arendamas endale uut linnasüdant Xuechengi küla kohale. 

Kui sattusin siia esimest korda, oli esimene emotsioon - siin on kõik ehituses, kõikjal on vaid ehitusplatsid. Ka tänavad on alles ehituses. Mis ei ole ehituses, on pahatihti lammutamisel. Muude lammutuste seas lammutati ka Xuechengi ajalooline linnasüda, milles oli tuntavad Saksa kihistused Teise maailmasõja eelsest ajast, väidetavalt ka Jaapani okupatsiooni ajast. Paraku peab linnasüda tulema uus ja küütlev. Kui vaja, saab ju vanad majad tagasi ehitada. Nii on juba uues asukohas teistkordselt tuhast kerkinud vana laguneda lastud heimatlik raudteejaamahoone. Ümberringi kerkivad tontidena pealt kahekümnekorruselised elanud, valitsushooned, ennastunustavalt taevasse pürgiv prokuratuurihoone. 

Midagi on aga puudu. Teater, esindusrestoran, linnaraamatukogu?  Tiirutama korraliku restorani leidmiseks tunde, kuid tuluga. Meie nõudlik hollandlasest arhitekt peab leppima lihtsa pererestoraniga. Need nimetatud, linnale uliolulised funktsioonid on alles meie töölaual. Samal ajal rabeleb xuechenglane oma igapäevaseid rabelemisi, et ellu jääda. Ta võibolla ei teagi, et selline asi nagu raamatukogu või teater võiks olemas olla. Pole siis pole. Hea, kui ta aimab, et mujal selliseid asju esineb.

Zaozhuang, või on ta Xuecheng, või hoopis Lincheng, nagu ta ajaloos tuntud on? Hiina praeguse aja arendustele omaselt on tegu paarislinnaga, kus vana, väljakujunenud aga ka kulunud keskuse kõrvale püstitatakse uus ja vooruslik. Vanasse Zaozhuangi meil asja pole. Meie tööd on kõik Xuechengis ja pühendatud selle välja ehitamisele.

Zaozhuang võiks minu jaoks olla lihtsalt üks neist üksteisest eristumatutest Hiina buumilinnadest, mida ikka olen kohanud. Zaozhuangil on aga sääse tahtel üks eripära - meie arhitektuuribüroo kõik projektid asuvad selles linnas. Seetõttu tunnen linna nagu oma. 

Üks meie viimase aja olulisemaid projekte siin ongi vanalinn. Nojah. Tegelikult jõuti vanalinn projekti algusfaasis edukalt maha lammutada, nüüd meie teeme selle kohale äritanavat, mis kandva ideena kasutab ajaloolise Linchengi tänavamotiive. Mõte pole paha, ka mastaabis kaugel Hiina tavalisest üle-elusuurest hullustusest.

Need äritanavad on tegelikult selle linna üks põhilisi komponente. Neid on siin iga nurga taga. Kõik ei ole sugugi ostutänavad. Raudteejaama kõrval asuva nn esindushotelli taga laiub kolmekorruseline kitsaste tänavatega labürint. Poed? Ei, miks peaks raudteejaama juures olema poed? Siin on põiktanavate kaupa võõrastemajasid. Teisal on põnevalt postmodernismi ja uusurbanismi ristav pudupoodide tänav - 财富大世界. Astun sinna juba teist korda ja taas öösel. Koht oleks nagu Ivo linna lauldud korstnapühkija ja pagari multikast vaja võetud. Müstiline paik - öösel alati prügiga kaetud tänavad, kilekotid tuules lendamas, nurga taga kutsuvalt ja samas alati kahtlaselt vallatult vilkumas internetibaari või mingi muu kahtlaselt vallatu poekese reklaam.