Sūzhōu hé

Tänane õhtu oli nagu filmis. Pärast pingelist tööpäeva läksime Suzhou jõe äärde jalutama. Palav õhtupoolik kiskus tasapisi vihmaseks. Nagu ikka lämbe ilmaga juhtub. Pitsa kallis restos, kohvi kallim kui pitsa. Ei ostnud loomulikult. Vahepeal oli hakanud sadama klassikalist filmivihma. Äike ja kõik olid omal kohal, tänav säramas vihmas, autolaternad välkumas, vihmavarjud, daam vihmas...

Tema ilmselt ei nautinud seda. Mulle aga ilmastik meeldib. Vihmavarjud, vihm, meie.

Metroojaamas film jätkus. Perroonid vastakuti, meie teine teisel pool rööpaid. Mina tagasi tööle, tema koju. Nii need rongid siis tulidki. Samal ajal... ning ma enam ei näinud teda. Just nagu filmis kusagil Pariisis või NYKis. Siinsamas koduses Šanghais. Põhja-Raudteejaama metroopeatuses. Ja siis see tüdruk, kes jäi järgmises peatuses teisele poole sulguvaid uksi. No contact, vaid pilk läbi ukseklaasi. Süüdimatu, karistamatu.