Teine töönädal Šanghais. Suurim üllatus on kultuurišoki kestev sügavus. Arvasin, et peale Indiat ei loksuta miski aga Šanghai sai sellega ikkagi hakkama. Siinne ühiskond on 95% Hiina päritolu, inglise keele oskajaid on kaugelt vähem, kui rahvusvahelisusele pürgivalt linnalt oodatagi võiks. Ka meie stuudios on vaid paar inimest, kellega inglise keeles vestelda saab. Itaalia mõistes on see pigem Torino, kui Rooma.
Bürooga, kuhu Allen meid sokutas, oleme rahul. Esimesel nädalal oleme olnud peamiselt maskottideks, keda koosolekutele kaasa veetakse. Valge nägu koosolekulaua taga andvat siin, tuhandete aastate vanuses kultuuris firmale kaalu. Mine tea, aga tänu sellele oleme esimestel nädalatel kõvasti rännata saanud - kaugeim koht on minu möödunud nädalavahetuse reis Sise-Mongoolia põhjaossa. Merje on praegu Macau lähistel. Reisiga kaasnevad alati vastuvõtud ja kulinaarsed elamused. Toiduga nad õnneks kokku ei hoia ja see on neil uskumatult mitmekesine. Provintsidest siia tulnud inmesed on siia kaasa võtnud oma toitumiskombed, nagu meiegi oma kama ja leiva. Sise-Mongoolias oli muide lumi maas - ei usu isegi, milline rõõm oli lumega taas kohtuda pärast nädalat Šanghai rõskuses.
Kommunism? Šanghais on kommunismist näiliselt järel ehk vaid see, et teenindajatele jootraha ei anta. Samuti kohtab siin sageli NSVLi lipuga vääga sarnast Hiina kompartei lippu mõne asjamehe, ka ettevõtja laual. Parteilane näitab alati kuuluvust välja. Õõvastav taaskohtumine.
Aga see on aiva kahanev osa Hiinast. Valdav osa emotsioone on positiivsed. Tuhandeid aastaid kultuuri on igal sammul tunda, kuigi erinevad võimud seda kümne sambla alla matta on püüdnud. Kasvõi selles, et pärast elu eest ette võetud rünnakut bussile ikka vanematele istet pakutakse... Sellest juba tulevikus.
Päikest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar